Pilves

Täna oli aega selili lesida ja pilvi vaadata.
Vaatasin, kuidas pehmed valged pilvetupsud taevas laisalt sõudsid. Nad olid nii kaugel maistest muredest, neil oli aega küll ja neisse ei puutunud maapealsed asjad.

Mulle meenus, kuidas lapsepõlves vaatasime pinginaabriga pilvi ja unistasime, kuidas meil on seal kodu ja me elame pilvede peal. Seal tundus meile nii turvaline. Me olime pilvekodus, seal oli nii pehme ja soe. Üksikasjaliselt kujutasime oma kodusid ette, millised need on, ja nii hea oli mõelda, et kuskil on koht, kus ei ole midagi paha, vaid on ainult pehmus, soojus ja turvalisus.

Täna tahtsin taas pilve peal olla. Tahtsin olla kaugel ja kõrgel ja sõuda aeglaselt aina kaugemale ja kaugemale. Ma tahtsin olla soojas pilvesüles, ma tahtsin sellesse mähkuda, ma tahtsin olla turvaliselt pilve kaisus ja mitte keegi ei saaks mind sealt kätte, isegi mitte nukrad mõtted ja lapsikud unistused.