Maimu Berg "Unustatud inimesed"

See oli huvitav lugemine. Ma imetlen Maimu Bergi imetabast kunsti nii üksikasjaliselt kirja panna mõttelõnga voolavust, see oligi just see tunne, mida ma tajun iseenda mõtete puhul: nad jooksevad silme eest läbi, need võimalused, mis juhtuks siis, kui...

See oli hämmastav, mind paelus kirjaniku sõnaseadmisoskus ja pikad laused, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vahel tundus, et ühe lause oleks võinud rahumeeli teha kolmeks lauseks, kuid millegipärast see kõik sobis ja ei häirinud sugugi. Vastupidi, see oli hea võte sidumaks kõiki jooksvaid mõtteid üheks tervikuks.

Maimu Berg on osanud kirjeldada kõike sellise üksikasjalikkusega, et antud pilt tuleb koheselt silme ette.

Ma ei saa öelda, et see oleks raamat, mida ma ahnelt neelaksin, jõudmata kärsitusest oodata, mis edasi juhtub. Ei, see voogab rahulikult omas rütmis. Ma panin ta käest, tegelesin muude asjadega, siis võtsin uuesti kätte ja lugesin edasi. Ja olin taas selles rahulikus rütmis.

Mõned lood olid meeldejäävamad, mõned vähem meeldejäävad. Mõned oli imekamad, mõnedes oli mingit äratundmisaimdust, midagi tuttavlikku... Vahest on erinevates inimestes palju sarnaseid mõtteid, mis vahetevahel meid külastavad. Mõned jäid kaugemaks ega puudutanud sügavamaid hingekeeli. Mõned lood olid eriliselt valulikud, kätkedes endas piinavaid läbielamisi.

Mõnus rahulik öökapiraamat.



Barkarool

- - - - - - - - -
Armumine, see tuli nagu ikka ootamatult, kõikematvalt. Lihtsalt ühel päeval tundus igapäevane elu põgusate, raskelt saavutatud kohtumiste vahel nagu hall kohustus. Kõik tegelased selles elus liikusid painava aeglusega, tulid oma suurte murede ja nõudmistega ainult selleks, et armunut tema unistustest välja kiskuda, talle meenutada, et nad teda vajavad, et ta peab neid aitama, nende jutud ära kuulama, lahendusi leidma. Peab sortima pesu (musta pesu!) nelja hunnikusse, et neid hunnikuid siis masinasse toppida ja erineva režiimi järgi pesta. Peab kaks korda nädalas vedima välja triikimislaua, peab kontrollima, kui hästi on lastel meeles inglise keele sõnad või ajalugu, peab aitama otsustada, mida mehele väljasõiduks kohvrisse pakkida, ja sahtlites peab olema vajalikul määral puhast ja triigitud pesu, et igale küsijale vajalik hulk kätte anda, külmkapis peab olema piisavalt piima, kefiiri, mahla, vorsti. Ja kui seda kõike on piisavalt, siis on ikkagi täidetud ainult väike osa kohustustest. Kuigi aitab ehk sellestki, et vabaks saada, et leida päev või kaks ja sõita teise linna, teise riiki, teisele planeedile, et kohtuda.
Muidugi saab see kõik kesta vaid lühikest aega, aasta või paar, et siis mingi arusaamatuse, õnnetuse või kellegi kurjuse tõttu lõppeda, puruneda kas või sellepärast, et kõik, mis sellega seotud: raskused, varjamised, õnn ja ebaõnn - muutuvad väljakannatamatuks.
Jah, armumine algab eikuskilt, et lõppeda eikuhugi. Kõige ootamatumal hetkel tuleb võõras, kellel olemasolust hiljuti veel aimugi polnud, ja järsku muutub tavaline triviaalne loba tähendusrikkaks, täis varjatud vihjeid; kirjandus, muusika, poliitika, kõik teemad on olemas vaid selleks, et teineteist tundma õppida, silmi, huuli, jutu rütmis liikuvaid käsi, kuni sõnad kustuvad, kuni üks kõneleja annab alla, haarab teise näo oma käte vahele ja suudleb kaua. Kohe muutub kõik. Justkui käriseks hall argine tolmune kardin ja selle tagant avaneks erutav värviline tundmatu maa...

- - - - - - - - - - - - - -

Nad on õnnelikud nagu omapäi seiklema pääsenud lapsed. Neid joovastab äratundmine, et nad maksavad igapäevaelule kätte selle eest, et see on nii tavaline, nii turvaline, täis lõputuid kohustusi, liiga lihtsat ja kindlat õnne. Nad on armunud teineteisesse ja võimalusse, mida see armumine neile pakub. Võimalusse tavaelule ära teha. Nad joobuvad üha enam, nüüd on neil juba ohtlik sõita võõrastel kiirteedel, metsaga kaetud madalate roheliste mägede vahel.

- - - - - - - - - - - - - -

Hämardub, eemal särab tuledes pealinn, üks öö siin, ja siis tuleb lahkumine. Aga nad kohtuvad veel, nad jäävadki kulgema paigast paika, linnast linna, mahutades nende kulgemiste vahele oma igapäevase ilmetu elu ja nüristavad kohustused.

- - - - - - - - - - - - - -

Mis sest, nad on kohtumise üle nii õnnelikud, et puhkevad mõlemad nutma, teades samas kuskil, alati valvsas ja väga teravalt kõike jälgivas teadvuses, et see, mis nendega juhtus, on vaid episood nende kummagi elus. Sest juba järgmisel hetkel võbeleb mobiil, ei tea, kas mehe või naise oma, kohustused annavad endast märku, on juba andnud - ei aidanud, et nad telefonid välja lülitasid, tegelikult, nagu hiljem selgus - mitte välja, vaid hääle maha. Nii et kogu selle aja, mis nad seal helesiniste linade vahel koos olid, saatis maailm neile oma teateid, püüdis helistada või sõnastas need sms-idesse, ja vahepeal oli kummagi e-posti tulnud kirju, mis muutsid mälestuseks nende õnne ja selle imelise valu, mille pärast nad olid pisaraid valanud. Aga vaiksel kokkuleppel ignoreerisid nad mõneks hetkeks maailma. Rohkem polnud tarviski. Rohkemaks olid nad liiga alalhoidlikud, liiga tavalised.

- - - - - - - - - - - - - -

Barkarool ongi ainus, mis sellest alles jääb, mis on alles jäänud paljudele teistelegi peale nende, ka vana naine oli rääkinud barkaroolist ja sellest, et mälu võib kunagi tähtsustada asju, mis toona, kui nad juhtusid, olid ju vaid seigad, valguskiired argises halluses. Imelised, vajalikud valguskiired, sest just nende valgus andis kõige teravamalt märku igapäevasuse rahulikust õnnest, kindlustundest ja jäävusest, jättes endast mällu rahutuse ja igatsuse.