Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"

Ega ma selle raamatu lugemisega veel väga kaugele jõudnud ei ole, aga kui ma SELLE lõiguni jõudsin, siis ei saanud ma muidu, kui PIDIN selle üles kirjutama. Kui see oleks minu raamat, siis oleksin selle alla jooninud ja ära märkinud, aga kuna see on raamatukogu raamat, siis ei saa ma endale seda luksust lubada.
Paulo Coelho raamatutes ma märgin kõik enda jaoks olulised kohad ära, mida saan vajadusel uuesti üle vaadata või üle lugeda ja mõtiskleda.
Ma pole siiani aru saanud, kuidas ta nii täpselt teab, mida on võimalik tunda, ja kuidas ta oskab sellest nii hästi kirjutada....
Tema "11 minutit" oli vapustav! Kuidas on võimalik ARMASTUSEST NIIMOODI kirjutada!???!!.... Einoh, teised raamatud ka, kõigis leidsin enda jaoks hinnalisi mõtteid, justkui oleksid need omad...



- - - - - - - -- -- -

"--- Kunagi ei tohi lakata unistamast. Need kosutavad meie hinge nagu toit keha. Sageli näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda. Unistusteta hing sureb ja agaape ei pääse seda puudutama. Noil väljadel ja põldudel on valatud palju verd; siin peeti Hispaania sõja kõige julmemaid lahinguid mauride tagasilöömiseks. Pole oluline, kellel oli õigus või kes teadis tõde; oluline on see, et mõlemad pooled olid väljas õige asja eest.
Me peame õige asja eest võitlema, sest meie süda nõuab seda. Kangelaste aegadel - soomusrüüd kandvate rüütlite ajal - oli lihtne. Maid vallutades olid sõdalaste käed-jalad tööd täis. Tänaseks on maailm palju muutunud ja neid sõdu ei peeta enam lahinguväljal, vaid enda sees.
Võitlus õige asja eest on võitlus oma unistuste nimel. Noorena, kui soovunelmad meis esmakordselt kogu jõuga lahvatavad, oleme väga vaprad ja julged, kuid veel ei oska me enda eest seista. Läbi raskuste õpime võitlema, kuid selleks hetkeks oleme juba kaotanud julguse lahingusse minna. Meist saab iseenda suurim vaenlane. Ütleme endale vabanduseks, et me paleused olid lapsikud või liiga rasked teostada või et need tulenesid vähesest elukogemusest. Me tapame oma unistused, sest kardame õige asja eest välja astuda."

- - - - - - - - - - - - -

"Esimene märk unistuse tapmisest on ajapuudus, " jätkas Peetrus. "Kõige hõivatumad inimsed, keda ma tean, leiavad alati aega. Need, kes midagi ei tee, on alatasa väsinud ega tunne huvi selle vähesegi vastu, mis neil teha tuleb. Nad kaebavad pidevalt, et päev on liiga lühike. Tegelikult pole neil julgust, et õige asja eest lahingusse minna.
Teine märk unistuste peatsest surmast peitub veendumustes. Kui me ei taha võtta elu kui suurt seiklust, hakkame end targaks ja õiglaseks pidama ning eeldame, et elult tulebki vähe küsida. Me kiikame igapäevase olemise müüri taha ja kuuleme murduvate piikide heli, haistame tolmu ja higi, näeme suuri kaotusi ja tuld sõdalaste silmis. Kuid kunagi ei märka me naudingut ega tohutut rõõmu lahingus võitlevate meeste südametes. Neile ei lähe korda võit ega kaotus; oluline on vaid teadmine, et võitlus käib õige asja eest.
Viimane, kolmas unistuste igavesele unele uinutamise sümptom on rahu. Elust saab pühapäevahommik; me ei küsi midagi suurt ning lakkame nõudmast rohkemat kui me ise valmis vastu andma oleme. Selles staadiumis peame end täiskasvanuks; heidame kõrvale noorusunistused ja asume jahtima isiklikke ning töiseid saavutusi. Üllatume, kui meieealised elult veel seda ja teist tahta julgevad. Kuid sügaval südamepõhjas aimame, et õigupoolest pole toimunud muud, kui et oleme maha salanud oma unistused - keeldunud seismast tõeliste väärtuste eest."
- - - - - - - - - - - -
"Loobudes oma unistustest ja leides rahu," lisas ta mõne aja pärast, "elame läbi lühida vaikuseaja. Kuid surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu me olemuse. Muutume julmaks meid ümbritsevate inimeste ning seejärel ka iseenda vastu. Just siis tekivad haigused ja psühhoosid. See, mida me võitlusest loobumisega vältida püüdsime - pettumust ja kaotust - tuleb nüüd me juurde tänu meie argpüksusele. Ning ühel päeval muudavad elutud, riknenud unistused hingamise raskeks ja me hakkame igatsema surma. Just surm on see mis vabastab meid veendumustest, tööst ja pühapäevaste õhtupoolikute rahust."

- - - - - - - - - - - - - -

"Sul tuleb samuti õiglast võitlust pidama õppida. Sa oled juba selgeks saanud elu poolt pakutavate seikluste ja väljakutsete omaksvõtmise, aga tahad endiselt eitada kõike ebatavalist."

- - - - - - - - - - - - - -
"- - - Ja täpselt sama toimub igaühega päevast päeva: me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuid läheme seda teed, millega kõige enam harjunud oleme."

- - - - - -- - - - - - - -

" Ainus viis, kuidas me oma unistusi päästa saame, on enda vastu helde olla. Igasse katsesse end nuhelda - pole tähtis, kui väikese karistusega on tegu - tuleb suhtuda karmilt. Et teada saada, millal sa iseenda vastu julm oled, tuleb iga püüe endale vaimselt haiget teha muuta reaalseks valuks. Vaimse valu - süütunne, kahetsus, otsustusvõimetus ja argus - füüsiliseks teisendamisega tunnetame, kui palju kahju see meile teha võib."

Ja siis õpetas Peetrus mulle julmuse harjutuse.


Julmuse harjutus

Iga kord, kui sulle tuleb pähe mõni mõte, mis paneb sind endasse halvasti suhtuma - armukadedus, enesehaletsus, kadedus, vihkamine jmt - tuleb teha järgmist:


suru nimetissõrme küüs sama käe pöidla küüne nahasse kuni valu üsna suureks kasvab. Keskendu valule: see on sinu vaimse valu füüsiline peegeldus. Vähenda survet alles siis, kui julm mõte kaob.


Korda harjutust nii sageli kui vaja, kuni sa sellest mõttest vabaned - isegi kui küünega üha uuesti ja uuesti pöidlale suruma pead. Iga korra järel tekib julm mõte üha pikema ajavahemiku tagant, et lõpuks jäljetult kaduda. Mõistagi juhul, kui sa ei unusta iga kord harjutust tegemast.



"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud. Kohutav!" ütles ta vihaselt.