Vaikne ööelu

Ma pole varem vist nii pikalt olnud nii vähese unega. Tavaliselt on ikka nii, et kui mõni öö jääb une poolest napiks, siis pean vähemalt järgmisel öösel saama pikemalt magada. Praegu olen juba mitmendat nädalat väga napi unega läbi ajanud.
Mitte et see mulle ei meeldiks. Meeldib küll, sest sel moel saan oma päevadesse pikkust juurde. Või öödesse.

Ma ei saagi aru, kuidas mulle nii vähesest unest piisab. Kas on põhjuseks puhkusel olek (puudub vaimne pinge) või ei vaja mu organism lihtsalt vastutulelikkusest väga palju und?
Ma parem ei mõtle sellele, et tegemist võiks olla näiteks kroonilise unetusega või mingi väga erilise haigusliku seisundiga - loodetavasti mitte!

Aga mulle meeldib vaikne ööelu. Nende mõnusate vaikusehetkede ja omaetteolemise naudingu eest olen nõus loobuma ka unetundidest. Mulle meeldib kuulata vaikset muusikat, ma saan vaikuses mõelda ja unistada, saan nautida rahulikke tunde raamatute seltsis, saan kirjutada segamatult blogi ja kirju.... Neist nauditavatest tundidest ei ole ma nõus loobuma.

Igatahes mitte siis, kui ei ole asenduseks pakkuda midagi, mida ma rohkem tahaksin. ;)