Nii või naa

Eile väga hea sõbraga vesteldes justkui jõudsime mõtteni, mis mind natukenegi aitab. See oli hea mõte.
Ja võib ju mõelda, et olen rumal, mõeldes asjadele nii nagu ma parajasti mõtlen, aga kui see mind aitab, miks siis mitte.

Kuid ei saa salata, et sellest optimistlikust mõttest jääb vähe järele, kui reaalsus ikka täiega sisse sõidab. Ma võin küll põhjust teada (või oletada või siis võtta seda just nii nagu mulle sobib), aga ikkagi ei tähenda see, et see haiget ei teeks ja hinge ei kriibiks.
Siis tükivad ikkagi vägisi ligi mõtted, mis ligi maad suruvad...

Aga mõtteainet ju ka - ehk olengi liiga negatiivne ja masendunud, peaks ehk natuke rõõmsamalt asjadele lähenema, siis ei tunneks ka need inimesed, kes minu blogisse juhuslikult eksivad, end kuidagi rusuvatest mõtetest ahistatuna.

Noh, ma ju oleksingi rõõmsam, kui ma saaksin... See'p see häda ongi, et pole põhjust rõõmustamiseks...