Kokkutulek

Käisin klassi kokkutulekul. Meie klassis ei olnud väga palju õpilasi, lõpetas vist 19 või 20, kes seda enam mäletab! Aga kohal käis 12-13 inimest, ma ei viitsi hakata praegu neid kohalkäinuid täpselt kokku lugema, igatahes oli ikka päris palju, arvestades seda, et meil on lõpetamisest päris palju aega möödas.
Ja naljakas on see, et meie inimesed peale paari erandi on jagunenud pealinna ja kodulinna vahel.
Üle hulga aja (noh, mõne aasta) oli jälle huvitav kokku saada ja eriti näha kaugemaid külalisi.
Kuigi minu põhiküsimus oli lisaks isikliku elu temaatikale (abielus/lahutatud/vallaline, mitu last jne), kas inimene on õnnelik ja oma eluga rahul, siis paljud väitsid, et on rahul ja õnnelikud, sest neil on lapsed terved, töö ja eluase olemas - mida veel tahta?!
Kuna ma ise vaevlen nende küsimuste ja tunnete küüsis, et ei tunne endas rahu ega õnne, siis oli mulle tähtis teada, kuidas on teistega lood. Mulle ei meeldinud, et üks-kaks inimest pöörasid asja naljaks ja naersid kõige tõsisemate avalduste peale, ma ka mainisen seda ja minul kadus küll tahtmine endast ja oma mõtetest rääkida.
Tegelikult on ju nii, et klassis ei käi sa mitte kõigiga ühtviisi läbi, ikka on neid, kellest tead rohkem ja kes sinust teavad rohkem. Nüüdki tajusin seda, et mitte kõigile ei tahaks ma avaldada seda, mida ma tegelikult tunnen.
Peale minu oli siiski veel neid, kes julgesid öelda, et nad ei ole rahul, vaid tahavad veel midagi, seletamatu äravus on hinges.
Ma ise arvan, et see ongi ehk seesama armastuse puudus. Iga inimene tahab olla armastatud ja ise armastada. Sul võib ju kõik olemas olla - lapsed, kodu, töö, aga kui pole armastust, siis ikkagi tunned igatsust selle seletamatu "miski" järele. Igatsed "miskit", mis teeks sind õnnelikuks.

Vahel jääb mulje, et inimesed püüavad kompenseerida oma tundeelu asjadega, kuhjatakse kokku kõike, mida arvatakse endal vaja olevat. Tegelikult vajab inimene nii vähe! Vajab ainult teist inimest, keda armastada ja kes teda armastab ning hädapäraseid asju. Ja asjad ei pea olema järjest ja järjest kõige uuemad mudelid, mis vajavad jälle varsti väljavahetamist....

Paljud rääkisid põhiliselt tööst. Kas see ongi nende elu sisu? Mina ei taha keskenduda tööle, no tõesti ei taha! Minu elus on palju tähtsamaid asju kui töö, ma ei tee ju seda 24 tundi ööpäevas. Ma saan aru, et töö on mu elatusallikas ja ma pean raha teenima, aga pärast tööd teen ma asju, mis mulle tõeliselt meeldivad ja mida ma naudin. Ja nendest ei ole ma enam nõus loobuma.

Ehkki saan teha mulle meeldivaid asju, puudub mu elus ikkagi see "miski", tänu millele võiks mu elu olla täiuslik. See teeb rahutuks.
Sellepärast saan ka teistest aru, kes ütlevad, et ka nemad ei ole rahul.

Loomulikult ei mõtle sa "miskile", kui sul puudub toit, peavari ja töö, aga kui need on olemas, siis tahad just nimelt seda, mis annab elule õige värvi.

Meil on päris paljud lahutanud, on mitmendat korda abielus inimesi, on vallalisi. Mina olen vist üsna erandlik nähtus.

Rääkisime väga paljudel teemadel. Huvitav oli, kuidas mõned tõid välja, et nad on muutunud tolerantsemaks võrreldes varasemate aastatega, teised jälle väitsid, et tunnevad end olevad just sallimatumad kõige suhtes.
Aastad muudavad inimesi? Kindlasti. Hea, kui ise ka seda tajud. Ja mitmed tõdesid, et kooliajal olid nende suhtumised hoopis teistsugused, vaated elule hoopis teistsugused, praegu ei suuda mõista, kuidas nad said selliselt mõelda. :) Naerukoht, eks?! See on ju nii loomulik, et meie vaated ja ellusuhtumised muutuvad, aga hea on tõdeda, et oled kunagi hoopis teisiti mõelnud, ehk aitab see ka oma lapsi paremini mõista. Oma teismelise aeg ja tollane mõttemaailm kipub ununema.
Rääkisime ka vanemate ja kodu mõjust. Paljude kohta saime alles nüüd teada, milline tema lapsepõlvekodu oli ja miks ta üht- või teistmoodi käitus.
Need olid avameelsed ja huvitavad jutuajamised, hea oli kuulda arutlusi ja ka hinnanguid oma elule.
Mõtlemapanev.