Aastapäevast

Täna on tähtpäev.
Algusaastatel valmistusin neiks eriliselt, alati kingituste ja üllatustega ning pidulauaga. Mitte et see vastastikune oleks olnud, aga minu jaoks oli see väga oluline päev. Ma tahtsin, et see oleks terve pere jaoks väga oluline päev. Lilleõie ikka sain. Enamasti.
Kui ma praegu tagantjärele sellele mõtlen, siis ongi olnud nii, et mina olen püüdnud seda päeva elus hoida ja mäletada, teisalt on olnud leigus. Isegi ei erilist heakskiitu, kui ma üllatustega lagedale olen tulnud.

Need on väga vähesed korrad, mil pidulikkuse ettevalmistused on olnud ka teiselt poolt vähemalt abi väärt.
Siis on tulnud aastad, kus see päev on olnud nii tähtsusetu, et teinepool pole pidanud vajalikuks sel päeval isegi kodus olla ja pidulikul õhtusöögil osaleda, vaid on eelistanud sõpradega saunaõhtut.
Nagu tänagi.

Üks tähtpäev on eriliselt mällu sööbinud. Kuna tema ei ole mind iial kuhugi välja kutsunud (mõtle ometi, mis see kõik maksab!!!), siis otsustasin seda ise teha, et panen meile laua kinni ja maksan ise kõige eest, aga teeme ühe kena pärastlõuna kahele.
See oli üks kohutavamaid kogemusi. Tigedus, viha, solvangud. Üritasin kuidagi vastu pidada, aga see kõik oli väga kaugel ettekujutusest meie meeldivast tähtpäeva tähistamisest. Lahkusin nuttes, ta ei toonud mind isegi koju.
Uuhhh, rohkem pole ma enam midagi sellist üritanud. Olen jäänud koduste tähistamiste juurde.

Miks siis mina peaksin pingutama? Kui ma näen, et temapoolselt on see tähtsusetu ja ta ei vaevu midagigi rõõmustavat välja mõtlema, siis....

Küll aga jätkub mulle etteheiteid, kui mina olen pidanud olude sunnil sel päeval kodust ära olema! Seda on ühel korral juhtunud.

Ja ma otsustasin, et ei tee enam iial ei kingitusi ega märka seda päeva üldse, seekord enam mitte.

Aga sedapuhku üllatati mind ennast. Väikselt, aga vähemalt oli meeles. Ja elus esimest korda toodi mulle hommikusöök ja kohv voodisse. Selle peale ei tea küll, kuhu risti peaks tõmbama.

Miks on see siis niimoodi, et kui mina püüdsin ja pugesin või nahast välja, et kõike kenaks teha ja olla igati meelejärele, siis ei tuldud poolt sammugi vastu. Kui nüüd on minul ükspuha, siis püütakse minu südant soojendada väikeste tähelepanuavaldustega, arvates, et see heastab kõik ja kõike saab veel muuta.

Vanarahva tarkuse kohaselt ei tohtivat abielluda paaritul kuupäeval (abielu ei püsi) ja kui abiellumise päeval vihma sajab, siis on see halb märk, siis saab abielus palju pisaraid olema.

Kui ühes neljaliikmelises seltskonnas see jutuks tuli, siis tuligi välja, et neljast inimesest kolm olid paaritul kuupäeval sõlmitud abielu lahutanud. Vanarahva tarkust tuleb uskuda! :)

Aga kui mina abiellusin, oli vihmane ja sompus ilm. Ja jälle pean tõdema, et vanarahva tarkus on ajatu tarkus....