Rassismist

Ühe teemana kokkutulekul vilksatas kõnelustes rassism. Ühe klassiõe mees oli väga tige mustade suhtes ja väljendus eriti võikalt.
Üks klassiõde oli Londonis elades pidevalt kokku puutunud mustade massidega ja tema arvas, et muidu pole tal midagi mustade vastu, aga väga suurt massi musti kohates hakkas ka tema tundma, et on vist rassist. Kaks-kolm musta on normaalne ja ei häiri miskitpidi, kuid kui neid on ülekaalukalt palju, siis hakkab vastu.

Ma ei tea, ma pole näinud ülekaalukalt suurt massi musti ja ei oska arvata, milliseid tundeid see minus tekitaks, aga ühte olen küll enda juures märganud: varahommikul telekat käima pannes ei taha ma näha ega kuulata neegerlauljaid. See on kummaline, sest muidu olen ennast pidanud inimeseks, kes ei tee vahet mustal ja valgel, kuid tundub, et päris nii see ei ole. Ja ma ei saa aru, miks see just hommikul esimese asjana mind häirib, näiteks päeval või õhtul võin vaadata-kuulata küll, kuid eriliselt vastumeelne on see hommikul. Miks?

Ometi on praegu maailm valla ja tolerantsust kõigi rahvaste ja rasside suhtes vaja rohkem kui iial varem. Seda enam, et iial ei tea, kellega meie lapsed tulevikus leivad ühte kappi panevad - on need mustad, hiinlased või moslemid. See on paraku reaalsus.