Sõprusest

Sõprus on väga keeruline suhe. Ma olen siiani arvanud, et sõprus on midagi suhteliselt lihtsat. No vahest mitte just nii, aga see on tundunud alati nii lihtsalt käsitletav. Või vähemalt ei ole ma pidanud selle üle varem pead murdma.
Mul pole palju neid, keda ma sõbraks võin nimetada, veel vähem on neid inimesi, kelle kohta saan öelda "väga hea sõber" või "parim sõber".
Olen selle sõnaga suhteliselt ettevaatlikult ringi käinud, sest ma teen vahet väga headel tuttavatel ja sõpradel - minu jaoks on neil määratu vahe. Veel suurem kuristik haigutab parimate sõprade ja tuttavate vahel.

Mis võiksid olla sõpruse kriteeriumid? Usaldusväärsus. Nüüd jäin mõttesse, sest rohkem ei tulegi esimese hooga.... Mõistvus, abivalmidus, toetus raskel hetkel.... Sõber ei mõista hukka, aga tema arvamust tahad alati kuulda. Ta ei alanda Sind. Ta saab Sinust aru, kui teed rumalusi. Sa võid tema juures häbenematult nutta. Sa võid talle kasvõi öösel või varahommikul helistada ja ta ei pahanda: " Kas sa ei tea, mis kell on!?!" Sa tahad rõõmu esimesena temaga jagada. Ta annab Sulle alati nõu ja abi. Tal on alati aega Sinu kuulamiseks ja Sinuga rääkimiseks. Ta toetab Sind alati nii heas kui halvas. Ta täidab alati Sulle antud lubadused. Ta võib alati helistada ka lihtsalt küsimiseks, kuidas Sul läheb. Ta mõistab Sind poolelt sõnalt. Ta arvestab alati Sinuga.

Vahel juhtub kahjuks nii, et sõprus saab otsa. See on kummaline ja uskumatu, aga selliseid asju juhtub. Mõnikord on tegu reetlikkusega. Selliseid asju juhtub ka.
Vahel hääbub ta vaikselt...
Aga vahel võib hoopis mõni kena asi sõpruse ära rikkuda - isegi selliseid asju juhtub...

Sõpruse kohta öeldakse nagu klaas - kui puruneb, võid teda püüda parandada, kuid mõrad jäävad sisse.
Sõpruse purunemine on valus. Kui see kord purunenud on, siis ilmselt on võimalik seda lappida, kuid ma ei usu selle usalduslikkusesse enam. Miski on jäädavalt läinud.

Kes on sõbra kaotanud, teab, kui kohutav on see tühik. Tundub, et mitte keegi ei saa seda täita.
Sa käid ringi nagu marutõbine, masendunud, tige, vihane ja kurb ühteaegu. Lõpmatu kurbus. Kui avastad, et seda, kellega said kõigest rääkida, kes sind mõistis poolelt pilgult, kes oli nii turvaline ja OMA, kes iial ei mõistnud hukka, enam ei ole, siis tahaks kõva häälega oma valu välja karjuda.

Ahastusest ei ole kasu. On asju, mis on nii lõplikud, et ajalgi pole siin enam oma sõna öelda. On asju, mida muuta ei saa.
On vaid valu, millega tuleb edasi elada.