Tahan ära

ÄRA VÄSITAS TEESKLUS JA SÄRA
(J. Kõdar)


Tahan ära.
Ummisjalu või joostes.
Kord ise ees,
kord varjuna kannul,
eksides-ekseldes
torman ja tammun.

ÄRA, AINULT ÄRA

Tulgu või põrgu,
päris ja pära,
ei kahtle ei tõrgu,
kui avaneb värav.

AINULT ÄRA

Tõusen ja lähen
ilmamaa otsa,
sõtta või türmi
või lihtsalt kaon metsa.

KUI SAAKS AINULT ÄRA

Üksnes taeva väravalt
pööran ära,
kus uksepraost paistab
kiitus ja sära.

ÄRA

Oh, kuidas vahel tahaks
mürtsu ja kära,
argipäevade ehtsat
kõnet ja plära,
tahaks kõigile kõike
ütelda ära,
siinsamas ja kohe,
mitte hiljem või pärast.