Möödunud päev oli minu jaoks piisavalt ebameeldiv, et sellest mitte rääkida. Lihtsalt ei suuda sellest kõnelda. Hea sõbraga sain siiski vestelda ja ehkki ta on juba kaunis nõutu, sest ega mind eriti miski ei aita :), on mul temaga rääkimisest palju kasu.
Eile öösel kuulasin ühe teise sõbra muret, tema olukord on ikka päris hull. Ma ei oska teda kuidagi aidata, aga ehk on ka lihtsalt kuulamisest abi, kasvõi natukenegi. Tema enda sõnul on. Ja sellest on siiralt hea meel.
Ja minul endal on niipalju kasu, et teiste muredega tegelemisel unustan enda omad ära või vähemalt lähevad nad tahaplaanile.
Õnneks mahtus sellesse päeva ka midagi kena - teater. Käisin vaatamas Tallinna Draamateatri külalisetendust
Brian Friel
"Järelmäng"
afterplay 2002
Lavastus ühistööna Kersti Kreismann ja Martin Veinmann
Kunstiline kujundus Kersti Kreismann
Muusikaline kujundus Kersti Kreismann
Kui ma kavalehelt lugesin sellest näidendist, siis arvasin, et ilmselt suht keskpärane ja mittemidagiütlev, kuid ometi paelus näitlejate mäng ning olin meeldivalt üllatunud Kersti Kreismanni uutest külgedest lavastamise raskel maastikul.
Ja näidend oli huvitav - panna kaks erinevatest näidenditest pärit tegelast elama oma elu ning nad kokku viia.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment