Väga paha lugu on juhtunud - olen kaotanud oma rahakoti. Ma olen otsinud seda igalt poolt, olen püüdnud taastada sündmusi, millal mäletan end viimati seda kasutanud olevat - ei midagi! Selle koha peal on mäluauk, kus ma pean meenutama, kas ma ta eile hommikul käekotti panin või mitte.
Ma ei taha uskuda, et see on varastatud, kuigi jah, tööl olles jäi kabineti uks korraks küll lukust lahti, aga... Samas olid ju alles mobiilid ja töökaaslase asjad...
Olgu rahakotis olnud rahaga kuidas oli, seda polnud seal väga palju, kuid halvem lugu on dokumentide ja pangakaartide ja erinevate kliendikaartidega, mis kõik tuleb uuendada. See võtab aega ja raha ja ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma ei suuda uskuda, et sain rahakoti niimoodi ära kaotada, ikka on tunne, et kohe-kohe tuleb ta mingist imelikust kohast välja, kust ma veel pole otsida osanud.
Ma ei jõua end ära kiita ja tänada, et ma teatrifestivali piletid kord rahakotist välja tõstsin - mõelda vaid, kui need oleksid kadunud, siis oleksin küll tohutus meeleheites kibedaid pisaraid valanud!
Püüangi meenutada, mida tähtsat mul seal üldse oli peale isikudokumentide, pangakaartide ja kliendikaartide, aga midagi väga olulist meelde ei tule... Erievate isikute pangaarvete numbrid, millega, ma loodan, võõral inimesel midagi peale pole hakata. Loodan, et mingeid isikuandmeid sisaldavaid märkmeid seal polnud...
Uuuhhh, kui palju muret omaenda hooletuse pärast! Tahaks loota, et sellest õppust võtan ja edaspidi hoolikam olen.
Aga mu ilusast punasest rahakotist on kahju ikkagi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment