Tähtpäev

Eile oli tähtpäev. Vist esimest korda ei tulnud see mulle meelde. Ja mehele vist ka mitte. Kas see on mingi tähendusega??? See meenus meile alles tädi sünnipäeval, kui tuttav mees, keda vahel harva (tavaliselt just tädi sünnipäeval) kohtame, aga kes loeb ennast meie paaripanijaks (loe: tutvustajaks), tuli ja kinkis mulle küünlajala kahe küünlaga. See oli vana ja päevinäinud küünlajalg ja vajab kõvasti puhastamist ja küünlad olid poolpõlenud, aga see žest ise oli südantliigutav. Ma arvasin, et tuleb tädile küünlajalaga õnne soovima ja kingib selle talle, aga tema tuli ja ütles, et tahab selle minule kinkida. Ja siis meenus mulle, et meil mehega on ju tutvumise aastapäev.

Uskumatu. Me oleme päris kaua tuttavad. Ja suurema osa sellest ajast abielus olnud.

Oli tore õhtu. Sünnipäev ja tore õhtu sugulastega. Hilisõhtune jalutuskäik järve ääres. Tähistaevas.

Ja: "Vahel ma tunnen, et olen Su kaotanud. Tunnen, et Sa ei ole enam minuga."
Ja ei olnudki midagi öelda. Ei suutnud öelda, et see pole nii, et armastan väga ja kõik on korras. Ei suutnud.
Kallistus ja pisarad.

Miks inimesed ei räägi? Mis takistab oma tundeid näitamast, oma muremõtetest rääkimast? Kui arvad, et tegemist on absoluuutselt tundetu ja mõistmatu inimesega, siis tegelikult selgub, et temas on sedasama tundlikkust, empaatiat, mõistvust, taju, mida oled kohanud ja jumaldanud teistes. Aga miks seda küll varjatakse? Miks ei avaldu see igapäevaselt? Miks on tavaliselt ees mõistmatuse läbitungimatu mask, miks on tavapärane suhtumine hoopis teistsugune?