Armastusest

Me rääkisime R-ga pikalt armastuse teemadel. "Rääkisime" on üsna pehmelt öeldud, me rohkem vaidlesime.
Meil on armastusest väga erinevad arusaamad. Küllap on see paljudel inimestel erinev, kuidas keegi armastusest aru saab ning seda tajub ja näeb.

Mulle on mõistetamatu, kuidas saab armastuseks pidada vaimset terrorit. Kui armastad, siis ju ei taha armastatule haiget teha ning ta elu põrguks muuta? R vaides vastu, et tegelikult näitab armukadedus just suurt armastust. Et mida suurem ja tigedam armukadedus, seda suurem armastus???!!?? Et kui usaldad ja ei armukadetse, siis pole armastust ollagi???!!?? Ma ei saa kuidagi tema arusaama jagada.
Mulle tundub, et armukadedus on tingitud pigem omamistahtest.

Arengupsühholoogia järgi on armukadedus tingitud esimesel eluaastal vajakajäänud armastusest ja puudunud kiindumusisikust. Sellisel juhul on see asi, mida edaspidises elus enam muuta ei saa, heal juhul saab psühholoogilise abiga aidata korrigeerida ammuseid puudujääke vanemate armastuses. Niivõrd oluline on lapse esimene eluaasta, et võib mõjutada terve hilisema elu suhete loomisi/tekkimisi, hoidmisi ja lõpetamisi. Jah, ka suhete lõpetamisi. Kui esimesel eluaastal on puudunud kiindumusisik, siis tihti ei osata ka suhteid lõpetada, vaid klammerdutakse partneri külge ega suudeta teda vabaks lasta. (Hm, äkki vaataks peeglisse...??)

R-i sõnul saab ta ikka midagi vastu ka, kogu aeg ju ka ainult terror ei ole. Ja et ta on ise süüdi, kui tema peale kuri ollakse, järelikult on ta ise midagi valesti teinud.
Hm, see on tüüpiline lähisuhtevägivalla sõltuvussuhe - "ta peksis mind, aga ma olin ise süüdi, sest andsin ise selleks põhjust".
Ma püüdsin öelda, et egoism ja armastus ei käi kokku. Kui armastad, siis mõtled teise heaolu peale, mitte enda peale.

Ma ei tea, vahest on mul endal väga arhailine arusaam armastusest. Siiski tundus, et vahel sai ta minu mõttekäikudest aru, teinekord jälle raius mulle vastu, et mina ei jagavat armastusest midagi, ma ei teadvat, mida tähendab tõeline armastus.

Ometi näis, et kui tal villand sai tüütutest süüdistustest ja lõpututest eneseõigustamistest, siis oli ta minuga üsna nõus, et selline armastus on väga närvesööv ja pigem võtab kui annab energiat. Tõeline armastus annab tiivad ja liigutab mägesid, mitte ei kurna ja masenda.
Õige armastus olevat see, kui sinu sees on rahu ka siis, kui oled armsamast eemal, rahu on temale mõeldes. R-i puhul oli asi rahust kaugel, ta oli pidevas mures, millega võidakse järgmisena hakkama saada.

Mul on P-st kahju, kui ta ei suuda õnnelik olla. Ometi on tal selleks kõik võimalused. Kaldun siiski arvama, et siin taga on palju tõsisemad asjad, kui lastakse välja paista. On asju, mida ma tean, kuid veel rohkem on asju, mida ma ei tea.

Ega ma vist ei peaks väga palju sõna võtma, ma ei tea, kas ma ise olen suutnud oma arvamuste kohaselt käia. Üks asi on millegi kohta häälekalt oma arvamust avaldada, hoopis teine asi on ise olla sellises situatsioonis. Siis võib selguda, et senised seisukohad pudenevad pulbriks ja talitad ikkagi risti vastupidi oma kaljukindlatele hoiakutele.
Kas ma ise suudan õnnelik olla? Ehkki võiks, kõik eeldused selleks on ju olemas. Teoreetiliselt.

Ma ei arva, et olen alati suutnud egoismist loobuda ja ainult teise inimese õnne peale mõelda, aga ma vähemalt püüan. Loomulikult on alati asju, mis ei meeldi ja võivad tekitada vastakaid tundeid, kuid põhiline eesmärk ei saa ju ometi olla norimistega, alusetute süüdistustega ja taplustega armastust toita! Kui kaua võiks armastus sellist kohtlemist taluda? Isegi kui seks on kompensatsiooniks hea, siis ikkagi hakkab armastus hääbuma, kui seda ei toideta mitte õrnuse ja hellusega, vaid sarkasmi ja sõimlemisega.

Ei tea, kas nädal aega ajupesu on andnud tulemusi, aga igal juhul oli täna R-i arvamus, et ta peab selle suhte lõpetama, sest see ei lase isegi tööd teha, vaid nõuab kõik egoistlikult ainult endale, endale, endale ja aina süüdistab, süüdistab, süüdistab... Nooh, ega seda ei saa muidugi tõe pähe võtta, tema puhul on ikka nii, et kui veeranditki tema jutust usud, saad kah poolega petta. Pigem on ta seda tüüpi, kes laseb end pehmeks rääkida, haletseb ja muretseb. Kui palju seal üldse armastust on, see on küsitav, rohkem on see hirm, mida teine inimene teha võib, kui ta ennast valitseda ei suuda.

Kui palju on võimalik võtta teise inimese tunnete ja tegude eest endale vastutust? Ei saa ju vastutada mitte kellegi tunnete eest, ei saa vastutada täiskasvanud inimese tegude eest - igaüks vastutab ise enda eest. Püüda võtta vastutust kellegi eest tähendab mässida end ähvardustesse ja manipulatsioonidesse.
Aga mis on sel kõigel pistmist armastusega????

Samas toob R välja "Väikese printsi" aegumatu tõe - "Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud".
Nojah, mul on sellele raske vastu vaielda ja teatud kontekstis on ka sellel sügav tõde, aga ometi ei saa ma ju vastutada mitte kellegi tunnete eest - kui need on tema tunded, siis ei saa mina neid muuta või suunata või keelata või neile vastata, kui minu südames ei ole samaväärseid tundeid. Igaüks vastutab ISE oma tunnete eest. Ja kui vastamata tunded teevad haiget, siis on see paraku ainult enda mure, mitte kellegi teise. Nii lihtne see ongi.

Oh, teoorias on kõik nii lihtne. Teoorias on nii lihtne kõike lõpetada ja suhetele punkti panna, aga katsu seda reaalses elus teha! Reaalselt pole see kaugeltki nii lihtne...
Ja ma võin igasuguseid soovitusi jagada nagu varrukast, kuidas peaks toimima, kuid ma saan R-st väga hästi aru, et need asjad ei käi nii lihtsalt. Probleeme tekib igal juhul ja probleeme ei taha keegi.
Ja kui ma nii tark olen, miks ma siis ise siplen oma probleemide ja murede otsas? Ei julge otsuseid teha ning nende järgi talitada? See'p see on...
Käige minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi.... :)))