Elu on lill

Alati, kui ma loen kuskilt väljendit "Elu on lill", seostub see minu jaoks väga kindla pildiga.
Sellepärast on mul imelik seda lugeda või kuulda mingis teises olukorras, kellegi teise poolt öelduna või üldse kus iganes kohata neid sõnu. See justkui ei ole loogiline.
See tekitab minus väga kummalise tunnetesegu ma ei saa isegi aru millest. Justkui tahaks patenti nendele sõnadele.
Ometi pole neis ju midagi erilist. Täiesti tavalised sõnad ja paljud kasutavad seda väljendit.
Seda imelikum tundub mulle endale, et ma üldse niimoodi tunnen.