Läätsed ja prillid ja silmad

Eile oli arvutivaba päev. Kui mitte lugeda ööd, mil siin peaaegu neljani istusin. Aga lihtsalt oli väga kiire ja tegus päev.
Kui ma arvasin, et reede ja kolmteist ei too kaasa midagi ebameeldivat, siis ma ikkagi eksisin. Halvad uudised ei lasknud end kaua oodata.
Nimelt käisin hommikul silmaarsti juures. Arsti sõnul oli hea, et ma nüüdki tulin, sest tegelikult on silmade olukord väga hull (pisut veel ja olnuks parandamatu seis!), läätsi ma kanda ei tohi, silmatilgad nädal aega ja kuu aja pärast tagasi kontrollimaks, kas on midagi paremaks läinud. Soovitas laserlõikust, et ma ei peaks enam läätsi kasutama.
Aastaseid läätsi keelas üldse kasutada, neid isegi enam ei tehtavat, need olla silmadele väga kahjulikud, ei lase õhku läbi ja kahjustavad silmi. Nonii! Ja mina olen neid kogu aeg kasutanud ja oma silmad ära rikkunud!
Praegu kasutatakse hoopis kuuajaseid läätsi, mis on õhku läbilaskvad ja silmadele palju tervislikumad.
Palusin siiski luba vahetevahel läätsi kanda, sest kui mul on vaja esinemistega üles astuda, siis vahel ei ole võimalik prille kanda. No ta ikka lubas, aga ainult ühepäevasid ja maksimaalselt 5 tundi korraga. Kuid toonitas, et TEGELIKULT MA EI TOHI ÜLDSE LÄÄTSI KASUTADA!!!

Nüüd olen prillikandja. Ja uskumatu, kui harjumatu see minu jaoks on! Tavaliselt ei kasuta ma ju koduski eriti prille, olen täielik läätseinimene. Mulle meeldivad läätsed, nad on minu jaoks elu loomulik osa ja ma ei kujuta oma elu ilma nendeta üldse ette.
Ja nüüd olen sunnitud kandma prille! Kui harjumatu oli tänaval käia! Kodus ei saanud aru, et see nii teistmoodi on, aga tänaval oli kummaline kõndida, terve maailma paistis prillidega teisem. Ja ma tundsin end väga ebamugavalt. Läheb vist üsna tükk aega, enne kui harjun prillidega maailma vaatama ja suudan kohaneda mõttega, et nad on minu elu lahutamatu osa.
Ma vaatasin tänaval prillidega inimesi kohe teise pilguga, aukartusega. Mõelda vaid, nad tundusid end hästi tundvat! Ja kellelgi polnud ees nägu, nagu valmistaks prillide kandmine neile ebamugavust! :) Hm, mis siis minul häda on???!!! Vaja harjuda, mis muud. :(

Aga! Vaadakem asja helgemat poolt. Tegelikult on ju tore, et ma sattusin silmaarsti juurde, kes avastas halva seisukorra. Oleks võinud minna ju veel hullemini. Aga näe, ei läinud. Praeguseks on läätsede keeld kuu aega, võib ju juhtuda, et saan siis hakata uuesti läätsi kandma. Praegu pole põhjust hakata mõtlema mustale stsenaariumile. Tuleb olla rõõmus, et silmanägamine veel üldse olemas on, puudulik küll, aga ikkagi olemas. Halvem variant oleks täielik pimedus. Selles valguses on vist imelik halada, et kahjuks ei saa ma läätsi kasutada, pean prille kandma - ole normaalne! :))))