Rauno ja Ernst teavad

See pole see

Ma seda sinu eest ei salga,
et varjata su eest ma tahaks tõtt.
Ei lõppe hästi kõik, mis hästi algab,
ka muinasjuttudel on oma lõpp.

Ei oodanud ma sellist homsest päeva,
seda ette kujutasin teisena.
Ei uskunud, et lüüa võime käega
ja tulevikku näha eilsena.

Kui kohtume, siis räägime vaid ilmast,
sest tõde ütlema ei paindu keel.
Ja sügavalt ma vaatan sulle silma,
kuid silmad teavad,
see ei ole see,
see pole see...

Ma unistasin, koos et saame vanaks,
et ajatu on teineteise võlu,
et pilvedest me taevas oleks vaba
ja igas hingetõmbes oleks elu.

Ei mõtle enam eilsest ega homsest,
vaid tänane on mulle antud päev.
Kuid tegelikult tänasest veel rohkem
ma ootan päeva, mil sind jälle näen.

Kui kohtume, siis räägime vaid ilmast,
sest tõde ütlema ei paindu keel.
Ja sügavalt ma vaatan sulle silma,
kuid silmad teavad,
see ei ole see,
see pole see...

/Rauno Pehka/

Nii vaikseks kõik on jäänud

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäe nõlval
Sa üksi seisataks

Ja su ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks -
Ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi -
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.

/Ernst Enno/