Milline ma olen

Minust jääb väga kergesti vale mulje. Ma ei tea, miks see nii on, aga väga sageli arvatakse minust hoopis midagi muud kui ma ise tunnen.
Mind peetakse väga rõõmsameelseks ja suhtlemisaltiks inimeseks. See on täielik eksiarvamus. Tegelikult olen ma väga vaikne, häbelik ja tagasihoidlik inimene. Seda ei usu muidugi mitte keegi.

Üllatusega kuulsin möödunud nädalal erilist komplimenti - poleks iial arvatud, et minus võib ka vaimset sisu olla!
Hm, no mis ma oskan öelda!? Järeldus: ma jätan endast mulje kui kergemeelsest ajudeta lipakast?!???!!!
Ma vist ei peaks seda südamesse võtma, aga eks ma siis püüdsin selgitada, et erinevates seltskondades me kõik käitumegi ju erinevalt. On suur vahe, kas ma olen naljaviskavas meeste seltskonnas ja lõõbin kaasa ja võtan vastu kõik abieluettepanekud :))))))) - neid oli möödunud nädala jooksul pisut rohkem kui kogu elu jooksul kokku! :)))))) - või olen neljasilmavestluses, kus on kõne all elulised tõsised teemad.

Meil kõigil on väga erinevaid maske, mida me vahetame vastavalt vajadusele. Kui vaja, tõmbame ette hooliva ja armastava maski, kui vaja, siis oleme üleolevad ja ükskõiksed, vahel tahame olla alatud ja haigettegevad, mõnikord lummame inimesi oma mõistvuse ja empaatiaga.... Mõnikord särame, mõnikord kurvastame, mõnikord vihastame, mõnikord rõõmustame.
Millised me tegelikult oleme - kas me seda alati isegi teame? Võib-olla me ainult arvame, et teame. Veel vähem saame siis tunda teisi inimesi ja teada, mida nemad mõtlevad ja tunnevad. Ja kui sellest ei räägita, siis ei saagi iial teada, mida nad tunnevad ja mõtlevad.
Mõni arvab, et polegi nii palju sõnu vaja, pole vaja rääkida, teisele on vaja selgeksrääkimist, et püüda mõista paremini teist inimest.

Erinevatele inimestele avatakse erinevaid maske, erinevaid tahke. Neile, keda armastame, näitame oma paremat palet, kellest ei hooli, nende jaoks on teistsugune pale. Ja küllap on see loomulik.

Ma ei tea, milline ma peaksin olema, et minust kohe välja paistaks, et minus ka "vaimset sisu" on. Aga kas seda ongi vaja? Tegelikult on ju päris tore inimesi üllatada! :)))
Pole ju tähtis, mida minust mõtlevad suvalised inimesed. Kõigile meele järgi olla ei saa ja mul pole seda mõtteski. Olen selline nagu olen ja pole tähtis, kas ma meeldin või mitte, tähtis on end ise hästi tunda.

Kui keegi tahab minust halvasti arvata, siis võin ma kasvõi pea peal seista, tema arvamus minust ei muutu nagunii. Aga kui keegi on otsustanud minu sisemist poolt tundma õppida, siis selle üle on mul hea meel. Võib juhtuda, et ma polegi nii tühi inimene. Ja võib selguda, et ka mul on tunded. Ja et mind huvitavad paljud asjad. Ja et mul on ka häid omadusi.

Elu on täis üllatusi.