Kui palju on X eesti naine lasknud end jalge alla tallata ja mida ta on pidanud pühaks, kui palju ennast maha surunud, sest abielu on püha?
Kui palju on võimalik omaõiguste eest seista, kui sa oled materiaalselt sõltuv? Kui sa pole justkui mitte keegi? Ei vaidle vastu, see on enesehinnangu küsimus. Aga kui sulle on kogu aeg öeldud, et sa pole mitte keegi, siis hakkad seda ise ka uskuma. Ma olen ikka arvanud, et abielu on ABIELU ja on loomulik, et kõik lahkhelid laabuvad ja kui asi päris igapäevaseks peksmiseks ei lähe, siis saab ikka hakkama. Tülitsetakse ja lepitakse, haavad paranevad ja ununevad halvad asjad, kui vahel midagi kenamat ka on ja mõni hea sõna öeldakse. Ei saa ju iga esimese , teise ega ka kolmanda tüli peale lahku joosta!
X eesti naine on arvanud, et kõige tähtsam on alati mõelda teiste peale, sest naine pole eriti tähtis, peaasi, kui teistel pereliikmetel on kõik olemas. Küllap X eesti naine ikka hakkama saab.
X eesti naine on nüüd vist targemaks saanud. Ta on hakanud mõtlema hoopis teistmoodi. Väga teistmoodi.
Ta on hakanud nägema, et X eesti naine pole nii väärtusetu, nagu talle on püütud selgeks teha, ja tal pole põhjust lasta ennast niimoodi materdada. Ta pole ideaalne, kaugel sellest, aga ta ei ole ka kõige halvem inimene. Tal on puudusi, aga on ka voorusi.
Ja küllap sõltub see nüüd teise inimese vaatenurgast, millisena tema seda X eesti naist näeb. Tuntud tõde on see, et inimese väärtusi nähakse alles siis, kui on oht temast ilma jääda. Ja millegipärast siis osatakse olla küll hoolivam ja lugupidavam ja ei püüta alandada. Vähemalt mitte nii palju. Ehkki raske on enese muutmine, oi, kui raske. Tagasilööke on ikka ja sõltub siis X eesti naisest, kui palju ta talub, kas ta lepib sellega või elab edasi ABIelu, kus abistatakse kõigi raskuste puhul ja püütakse koos raskustest jagu saada ning kõigest hoolimata minnakse koos edasi.
Või valib ta selle, et ta ei pea seda taluma ning lahkub uhkelt püstipäi.
Ma ei tea, kui paljud naised elavad sellist elu, kus pole päikest, pole rõõmu ega armastust. On vaid ühised majapidamiskulud ja majanduslik kaalutlus. Ma annan au neile naistele, kes suudavad eneses jõuda otsusele, et pigem nad elavad lastega üksi kui mehega, kes alandab, kontrollib, peksab, mõnitab... mis iganes variandid veel...
Kui palju on väärt elu, mida elatakse võõra inimese kõrval, kellega pole midagi ühist, isegi mitte ühist jututeemat?
Mis on siis väärtuslikum - abielu kui püha ja väärtuslik, mis paneb justkui kohustuse taluda absoluutselt kõike või X eesti naine koos oma enesest lugupidamise ja väärikusega, mis ei talu alandusi ja teab, et on väärt armastust tulvil elu????
Lugesin kevadel raamatut "Vaikijate hääled", see jättis minusse rusuva mulje, väga mõjuv raamat. Raamat lähisuhtevägivalla all kannatavatest naistest ja meestest. Vägivalda on mitmesugust, kõige enam praktiseeritakse just emotsionaalset ja vaimset vägivalda. Ka peksmist on paljudes suhetes, kuid sõnadega tehakse väga-väga palju haiget, hoopis sagedamini kui füüsiliselt. Ja hirmus on mõelda, et seda nagu ei peetagi vägivallaks, vaid on normaalne, kui sõimatakse, ähvardatakse, mõnitatakse, alandatakse oma naisi ja lapsi. Aga ka mehi. Olgem ausad, ka paljud mehed on lähisuhtevägivalla ohvrid, sest naised aina näägutavad ja näägutavad ja näägutavad... see on ju samasugune vaimne vägivald.
Pärast selle raamatu lugemist oli küll tunne, et X eesti naine ei tohiks mitte iialgi taluda ebaväärikat kohtlemist, mitte iial ei tohiks lasta endaga niimoodi käituda.
Aga on väga palju naisi, kellega nii käitutakse ja väga erinevatel põhjustel nad lasevad seda teha. Enamasti on nad vaimselt nii maha tallatud, et neil ei tule sellist mõtetki, et nad on väärt paremat kohtlemist.
Ja on see nii, et alandliku suhtumisega tõmbavad naised ligi aina selliseid mehi, kes neid niimoodi kohtlevad? Sest nendega on ohutu ja turvaline nii käituda... Ja mees tunneb oma väärtust sellega tõusvat, tema enesehinnang saab toitu vaid teise alandamisest.
Sõltuvussuhe? Jah, küllap vist...
Ja mis on väljapääs?
Et X eesti naine saaks aru, et ta on väärtuslik kõigi oma heade ja halbade külgedega ja kui üks mees teda hinnata ei oska, siis ei ole see mees teda väärt?
Küsimus jääb õhku rippuma... sest nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi.
Kui palju on võimalik omaõiguste eest seista, kui sa oled materiaalselt sõltuv? Kui sa pole justkui mitte keegi? Ei vaidle vastu, see on enesehinnangu küsimus. Aga kui sulle on kogu aeg öeldud, et sa pole mitte keegi, siis hakkad seda ise ka uskuma. Ma olen ikka arvanud, et abielu on ABIELU ja on loomulik, et kõik lahkhelid laabuvad ja kui asi päris igapäevaseks peksmiseks ei lähe, siis saab ikka hakkama. Tülitsetakse ja lepitakse, haavad paranevad ja ununevad halvad asjad, kui vahel midagi kenamat ka on ja mõni hea sõna öeldakse. Ei saa ju iga esimese , teise ega ka kolmanda tüli peale lahku joosta!
X eesti naine on arvanud, et kõige tähtsam on alati mõelda teiste peale, sest naine pole eriti tähtis, peaasi, kui teistel pereliikmetel on kõik olemas. Küllap X eesti naine ikka hakkama saab.
X eesti naine on nüüd vist targemaks saanud. Ta on hakanud mõtlema hoopis teistmoodi. Väga teistmoodi.
Ta on hakanud nägema, et X eesti naine pole nii väärtusetu, nagu talle on püütud selgeks teha, ja tal pole põhjust lasta ennast niimoodi materdada. Ta pole ideaalne, kaugel sellest, aga ta ei ole ka kõige halvem inimene. Tal on puudusi, aga on ka voorusi.
Ja küllap sõltub see nüüd teise inimese vaatenurgast, millisena tema seda X eesti naist näeb. Tuntud tõde on see, et inimese väärtusi nähakse alles siis, kui on oht temast ilma jääda. Ja millegipärast siis osatakse olla küll hoolivam ja lugupidavam ja ei püüta alandada. Vähemalt mitte nii palju. Ehkki raske on enese muutmine, oi, kui raske. Tagasilööke on ikka ja sõltub siis X eesti naisest, kui palju ta talub, kas ta lepib sellega või elab edasi ABIelu, kus abistatakse kõigi raskuste puhul ja püütakse koos raskustest jagu saada ning kõigest hoolimata minnakse koos edasi.
Või valib ta selle, et ta ei pea seda taluma ning lahkub uhkelt püstipäi.
Ma ei tea, kui paljud naised elavad sellist elu, kus pole päikest, pole rõõmu ega armastust. On vaid ühised majapidamiskulud ja majanduslik kaalutlus. Ma annan au neile naistele, kes suudavad eneses jõuda otsusele, et pigem nad elavad lastega üksi kui mehega, kes alandab, kontrollib, peksab, mõnitab... mis iganes variandid veel...
Kui palju on väärt elu, mida elatakse võõra inimese kõrval, kellega pole midagi ühist, isegi mitte ühist jututeemat?
Mis on siis väärtuslikum - abielu kui püha ja väärtuslik, mis paneb justkui kohustuse taluda absoluutselt kõike või X eesti naine koos oma enesest lugupidamise ja väärikusega, mis ei talu alandusi ja teab, et on väärt armastust tulvil elu????
Lugesin kevadel raamatut "Vaikijate hääled", see jättis minusse rusuva mulje, väga mõjuv raamat. Raamat lähisuhtevägivalla all kannatavatest naistest ja meestest. Vägivalda on mitmesugust, kõige enam praktiseeritakse just emotsionaalset ja vaimset vägivalda. Ka peksmist on paljudes suhetes, kuid sõnadega tehakse väga-väga palju haiget, hoopis sagedamini kui füüsiliselt. Ja hirmus on mõelda, et seda nagu ei peetagi vägivallaks, vaid on normaalne, kui sõimatakse, ähvardatakse, mõnitatakse, alandatakse oma naisi ja lapsi. Aga ka mehi. Olgem ausad, ka paljud mehed on lähisuhtevägivalla ohvrid, sest naised aina näägutavad ja näägutavad ja näägutavad... see on ju samasugune vaimne vägivald.
Pärast selle raamatu lugemist oli küll tunne, et X eesti naine ei tohiks mitte iialgi taluda ebaväärikat kohtlemist, mitte iial ei tohiks lasta endaga niimoodi käituda.
Aga on väga palju naisi, kellega nii käitutakse ja väga erinevatel põhjustel nad lasevad seda teha. Enamasti on nad vaimselt nii maha tallatud, et neil ei tule sellist mõtetki, et nad on väärt paremat kohtlemist.
Ja on see nii, et alandliku suhtumisega tõmbavad naised ligi aina selliseid mehi, kes neid niimoodi kohtlevad? Sest nendega on ohutu ja turvaline nii käituda... Ja mees tunneb oma väärtust sellega tõusvat, tema enesehinnang saab toitu vaid teise alandamisest.
Sõltuvussuhe? Jah, küllap vist...
Ja mis on väljapääs?
Et X eesti naine saaks aru, et ta on väärtuslik kõigi oma heade ja halbade külgedega ja kui üks mees teda hinnata ei oska, siis ei ole see mees teda väärt?
Küsimus jääb õhku rippuma... sest nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi.
No comments:
Post a Comment