Mälestused

Hm...
Kõige ilusam aeg minu elus. Suvi 200.....
Kindlasti on mu elus olnud veel ilusaid aegu, aga ma ei suuda praegu kõrvutada mitte midagi samaväärset, mis mu elu nii palju oleks muutnud, mulle nii palju tähendanud ja mind nii õnnelikuks teinud.
Kurb, et ilusatel aegadel on kombeks mööduda ja mälestusteks saada. Aga need on ilusad mälestused, mida ei saa minult keegi võtta.

Ma võiksin olla kurb, et midagi ei ole enam,
ma võiksin olla kurb, et midagi ei tule enam,
ma võiksin olla kurb, et.... põhjusi kurb olemiseks oleks nii palju, kui ma mõtlen kõige peale, mida enam ei ole ja mis tegelikult võiks olla, aga kas sellel on mõtet?
Ma ei taha olla kurb. Ma otsustasin, et ma enam ei mõtle minevikule, ei kaeva välja tollaseid asju, sest mõned asjad teevad haiget, ma ei taha olla õnnetu ja nukker ja kogu ülejäänud elu igatseda taga seda lühikest unustamatut aega. Ma ei taha enam mõelda haigettegevatele olukordadele.
Ma annan andeks kõik, mis on mind valusalt puudutanud, annan andeks kõik haigettegemised ja palun ise andeks, et olen teinud haiget mulle kallitele inimestele ning saan seeläbi vabaks valudest ja hingehaavadest.
Ma tahan oma elu elada armastuse võtmes, nii kerge on olla õnnelik, kui armastad.
Ma tahan mäletada ainult ilusaid hetki.
Ma tahan mäletada ainult ilusaid sõnu.
Need annavad jõudu ja nad on minuga igal eluhetkel.

Minu eluülesanne numeroloogia järgi on leida endas armastust ja jagada seda teistele. See meeldib mulle. Võib ju mitte uskuda horoskoope ja numeroloogiaid ja kõike muud, aga mina usun. Sest see käib ju täpselt minu kohta.
Tunnen iga keharakuga, et kõige olulisem ongi ENDAS leida armastus, sest kui minus endas pole armastust, siis ei ole mul ju teistele midagi jagada.
Viha, vihkamist, kurjust, kadedust on maailmas nii palju, see hävitab inimesi, teeb haigeks nende mõttemaailma - ja ometi on armastada nii kerge, nii hea, see täidab su rahu ja õnnega ning näed ümberringi vaid ilu, headust ja rõõmsaid inimesi.
On seda tõesti nii raske mõista?
Kui inimesed vaid saaksid aru, et saad maailmalt tagasi seda, mida ise maailmale annad.
Armasta, jaga armastust ja saad seda ka vastu!
Kui pillud maailmale oma viha ja sappi, siis saad seda ka vastu, sest paraku omaenda kurjuse tagant päikest ei näe.

Kipun vahel unustama, et mul on nii palju asju, mille üle õnnelik olla, et oleks patt õnnelik mitte olla. Jah, mul ei ole ehk seda, mida mu süda kõige enam igatseb, aga mul on kompensatsiooniks palju muud. Ja kompensatsioonimehhanism töötab ju ikka. Ka pimedatel on kompensatsiooniks arenenud kuulmismeel.... aga ei tea, kas nad on rahul oma üliarenenud kuulmisega ja ei tahakski enam nägijaks saada?
Kehv lohutus? Aga ikkagi lohutus.