Kodus ja haritud

Taas kodus.
Mul oli selle aasta kõige ilusam nädal. Ehkki enne minekut oli tunne, et ei taha kuhugi minna, tahaks olla kodus teki all keras ja lugeda, ei taha kedagi näha ega kuulda.
Aga mul on varemgi olnud nii, et pean oma arvamusi ümber hindama.
Ja seekord oli seda eriti meeldiv teha.
Fantastiline nädal ilma raamatute, arvuti ja telerita. Eks ole uskumatu, aga ilma nendeta on võimalik täiesti normaalselt hakkama saada. Kui sinu ümber on niivõrd imelised inimesed, siis ei oma muu mingit tähtsust.
Mu kaasavõetud raamatutest ei olnud mitte midagi kasu, ma ei avanud neist mitte ühtki. Kirjutasin küll jälle tohutult, aina kirjutasin ja kirjutasin, kokku üle 30 lehekülje.
Üritasin küll paaril korral mobiilitsi blogisse pääseda, postkasti külastada ja msn-i kasutada, aga see oli suht lootusetu ettevõtmine. Ja mõttetu kah.
Muidugi olid mõned ootused, aga oli selge, et need ei täitu ja mittetäitumine ei üllatanudki mind. Kes tahtis, sai minuga ühendust, sest kohati oli levi täiesti olemas. :)))

Kõige parem paik igal õhtul ja öösel oli saun, kus sai tavaliselt varaste hommikutundideni juttu räägitud.
Ma omandasin ühe väga kasuliku õppetunni. Empaatia, mõistmine ja hoolivus ei tähenda, et ei võiks kellelegi haiget teha ja hoolimatu olla, kaugeltki ei tähenda see seda, et neid imeväärseid inimlikke omadusi ei kasutataks ära omakasupüüdlikel eesmärkidel ja et nende imeliste omaduste abil tegutsemine peaks alati olema tõe pähe võetav.
Samas ei tähenda see absoluutselt seda, et selline inimene ei oleks kena või armastusväärne. Kaugeltki mitte!
Olen piiritult tänulik avameelsele J-le, kes avas mulle siiralt ja häbenemata inimeste väga erinevaid tahke, kus kõrvuti head ja mitte nii head omadused ja tegutsemismotiivid.
Vahel elab inimene illusioonides ja uskumustes, ta näeb asju vaid nii, nagu ta tahab neid näha ja keeldub vastu võtmast oma sisetunnet, keeldub uskumast silmi ja südant, mis näevad hoopis muud. Illusioonide purunemine on alati valus, aga vahel on seda vaja, et saaks avasilmi edasi minna.
Iseküsimus on, kuidas pärast illusioonide kokkukukkumist ennast kokku lappida.