Veel eelmise sissekande mõju all olles tuleb meelde küll selliseid seiku, kus võõrad inimesed on hakanud mulle oma südant puistama ja terve eluloo ära rääkinud. Vahest on mulle näkku kirjutatud, et mind huvitavad inimeste elulood? Tegelikult huvitavadki. Nii põnev on kuulata just vanade inimeste lugusid, mismoodi tollal elati, millised olid omavahelised suhted jnejnejne. Äkki on mul lihtsalt haiglaslik uudishimu? :)
Kui ma mudijana töötasin, siis oli väga tavaline see, et kümne seansiga sain inimesest juba nii palju teada, nagu olnuks ta mu parim sõber, ja väga paljudega jäimegi suhtlema. Lihtsalt kõik olidki äärmiselt meeldivad inimesed.
Ja eks on öeldud küll, et minuga on hea rääkida. :) Seda on alati meeldiv kuulda. Ja mõne inimesega tunnen ise ka, et keelepaelad lähevad valla ja muudkui laoks kõik südame pealt ära. On see siis eriline aura, pilk, empaatia, tähelepanelikkus, mis köidab, aga mõni inimene kohe on selline OMA.
Vahel on mul meeldiv võimalus natuke lähemalt tutvuda alaealiste seaduserikkujatega. Ja mind hämmastab alati, et korrakaitsjaid ei huvita üldse see, mida mina tahan sellelt pisikeselt kratilt küsida: mida sa tundsid, kui sa seda tegid? Kas sa mõtlesid, mis juhtub, kui sind tabatakse? Mis saab sinust edasi, kui sa niimoodi jätkad? Kui tihti sa vanematega koos midagi teed? Mida te olete viimasel ajal koos teinud? Kuidas sa vanematele sellest konkreetsest asjast rääkisid? Kuidas nad reageerisid?
No on ju selline täiesti imelik kiiks juures, et mind huvitavad inimeste mõtted ja tunded ja ajendid, miks ühte või teist asja tehakse. Seetõttu on ka inimeste elulood minu jaoks nii huvitavad - eriti just omavahelised suhted, tunded, armastus. Muu eluolu muidugi selles valguses ka.
Keegi (kahjuks ei mäleta, kes) rääkis mulle just hiljaaegu, et ta ei saa aru inimestest, kes hakkavad näiteks bussis võhivõõrale kõrvalistujale pikalt-laialt oma elulugu rääkima. See ei olevat üldse normaalne.
Mina saan küll aru neist inimestest. Võib-olla pole neil mitte kunagi võimalust kellegagi rääkida ja täiesti võõras inimene on väga turvaline, ta ei tunne sind, ei tea sind ja see lugu jääb sinnapaika.
Kuigi Eesti on piisavalt väike, et vestluse käigus võiks ilmneda näiteks, et kahel võõral inimesel on ühiseid tuttavaid või isegi sugulasi. :)
Mina sattusin niimooodi enda arvates täiesti võõra inimesega vestlema ja lõpuks tuli välja, et ta on minu emaga koos koolis käinud. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment