Kellegi kolmanda isiku mured

Kas tahetakse siis midagi nii ilmvõimatut? Kõigest ju nii väike soov ...

Kas tõesti saadakse paljudest asjadest nii valesti aru?
Kas tõesti nähakse ja tuntakse kõike valesti?
Kas oma sisetunnet ei saa usaldada?
Kas jäädaksegi kõigele nii õnnetuna mõtlema?
Kas kunagi midagi muutub?
Kas kunagi tuleb rahu, mida igatsetakse?

Kui keegi kedagi armastab, siis on ju nii, et TA on tema jaoks väga oluline, et ta arvestab alati TEMAGA, hoolib TEMAST ja TEMA käekäigust, teeb TEMA heaks alati kõikvõimaliku, täidab alati TEMALE antud lubadused, võrdleb teisi alati TEMAGA, TEMA on alati etaloniks võrduses teistega, ta tahab alati olla TEMA läheduses, TEMA arvamus on alati kõige tähtsam ja see on otsustamistel lähtepunktiks, ta jagab alati TEMAGA oma rõõme ja muresid, ta kurdab alati TEMALE tülikatest teistega seotud probleemidest, ta kuulutab kõigile, et TEMA on ta elu armastus ja et kunagi nad abielluvad niikuinii... See ju ongi armastus??? Või kuidas?

Kas võib olla nii, et see ei olegi armastus?

Mu hea sõber ütleb, et see pole sugugi nii, ja kuuldavasti keegi teine ka väidab, et see on väga suur eksiarvamus ja armastusega pole siin midagi pistmist. Hm, aga miks mõni ennast siis nii lollisti ja nigelalt tunneb? Ongi loll????

Igal juhul tean ma inimest, kes peab endale selgeks tegema elu võimalikud ja võimatud käigud. Kindlasti peab ta endale selgeks tegema, et see, mis on/oli tähtis tema jaoks, ei pruugi seda olla kellegi teise jaoks. Samuti seda, et sõprus on ka kahepoolne ja vägisi ei saa kellelegi sõber olla, kui seda ei taheta. Veel enam ei saa kellelegi end vägisi armsaks teha.
Armastus kas on või seda pole.
Aga tema, vaeseke, ei saa sellest ikka aru! Ikka loodab!:(

Ja loomulikult peab ta endale selgeks tegema, kas ta tahab olla tähtsusetu isik sellele, kellest ta ise hoolib, või on tal parem temast igati eemale hoida, et mitte näha, kuidas talle kallis inimene teda paaniliselt väldib. Talle on ju küll selgelt öeldud, et ärgu lootku midagi, ja mõista antud, et pole vaja närvidele käia.
Aga see vaene hing on omadega nii läbi, et ei saa enam ise ka aru, mida teeb ja miks teeb ja et parem oleks vabatahtlikult loobuda. Ja ta, lollike, teeb kogu aeg asju ainult hullemaks. :(

Oh, mu hea sõber ütleks selle kohta nüüd, et see vaene hing mõtleb jälle valesti ja ilmaasjata enda haigeks ja pole mõtet endale niimoodi haiget teha.
Ma ütleksin sedasama, aga ometi saan ma neist mõttekäikudest aru, sest on asju, mis jäävadki haiget tegema vist elu lõpuni, püüdku ta neid endas blokeerida palju tahes.

Aga ometi oleks kena, kui ta suudaks end kokku võtta, lõpetada endale pistodade südamesse torkimine ja LÕPUKS OMETI aru saada, et ei ole vaja teistele närvidele käia oma lõputute halamistega!!!