Juba eile andis mees käsu teha täna suppi - frikadellisuppi. "Hästi, " ütlesin mina. Hommikul kordas mees veel üle, et ma poest frikadellisupi jaoks vajaliku materjali tooksin.
Lõuna ajal helistas ja küsis, kas olen poes käinud ja frikadellisupi jaoks vajalikud asjad ära ostnud.
Ütlesin, et just lähen poodi ja ostan kõik, mis vaja, ja teen frikadellisuppi.
Siis läksin raamatukokku, võtsin hunniku raamatuid lugemiseks ja läksin poodi. Seal mõtlesin, mida täna küll süüa teha? Oeh, ei oska kohe miskit teha... Hm, teeks õige kartulivormi... Just, teengi kartlivormi! Mitu korda kontrollisin, kas kõik vajalik sai ostetud. Sai küll. Sedapuhku ei unustanud midagi, tänu taevale! :)
Muidu vahel ikka juhtub, et kavatsen makarone teha, aga makaronid unustan ostmata ja see meenub alles siis, kui keevasse vette pole peale soola midagi panna... :)))
Läksin koju, tegin kiiresti ja kenasti kõik valmis ja olin just toitu viimistlemas ja ahju pistmas, kui mees koju tuli ja vastujooksvalt koeralt küsis:"Noh, kas emme teeb frikadellisuppi?"
Koeral polnud kahjuks talle midagi rõõmustavat öelda, :))) sest perenaine oli unustanud(!!!!), et pidi tegema frikadellisuppi!
Ja mees polnud üldsegi rõõmus kartulivormi üle, sest tal olevat terve päeva neelud käinud frikadellisupi järgi ja terve tema töökas töökollektiiv teadis, et täna teeb tema naine frikadellisuppi!
No mida ta homme küll oma kollegidele ütleb, kuidas naise sellist prohmakat selgitab??!!?! Milline pettumus!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment