Lootusetu

LOO-TU-SE-TU!!!
Mitte midagi ei muutu.

Ma võin ju teha illusioone, et illusioonide purunemine aitab mind kuidagi edasi; ma võin ju arvata, et kui keegi tark inimene tutvustab mulle inimsuhete psühholoogilisi nüansse, siis ma mõistan ja saan sellest lähtuvalt mõistusega kõik paika panna; võin ju loota, et põhjalikud läbimõtlemised ja analüüsid aitavad mind - ASJATU VAEV!!!

Mulle endale hakkab tunduma, et ma olen need vastutulelikud ja toredad inimesed, kes on püüdnud mind ära kuulata ja aidata, surmani ära tüüdanud. Miks mulle nii tundub? Sellepärast, et ma olen ise ka ennast ära tüüdanud. Ma enam ei jaksa mõtete virrvarri peast välja tõrjuda, pidevalt pean meeles pidama, et ma pean tööd tegema sundmõtetega, ja kui ma seda ei tee, siis kummitab probleem mu peas sellise hooga, et ei lase muid mõtteid enam üldse ligi. No kas see siis ei hakka häirima?! Muidugi hakkab!

Kui hetketi tundubki, et rääkimistest ja kuulamistest on kasu, siis kahjuks ununeb see ruttu. Kui mõistlik on üldse end teha sõltuvaks kellestki, kes kuulab ja mõistab? Kogu aeg peaks siis lootma kellegi peale, aga kui parajasti teda pole - mis siis saab??!!

Inimene peab lootma ainult iseendale. Kui ma ise endaga ja oma mõttemaailmaga tööd ei tee, ei saa ju seda ka keegi teine teha. Ma ei saa loota ainult teistele. Ja keda huvitakski lõputult aina ühest ja samast soiguv inimene?! Ma olen kuulanud ära kõik mõistlikud nõuanded, aga mis on neist kasu, kui ma ei suuda nende järgi käia??

Ikka seesama mõistuse ja südame igavene vastasseis.

Ja mina tunnen end just täpselt nii nadilt, et oleks mõistlik end hoopis lugemise lainele viia ja püüda vähemalt natukenegi midagi muud teha. Nojah, aga kes siis ei teaks, mida oleks MÕISTLIK teha?! Mis sellest teadmisest kasu on???!!!