Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

"Igaühel on oma tee käia, "ütles Cor. "Ja oma mõõt, mis on vaja täis saada. Sinu mõõt pole veel kaugeltki täis. Ja, muuseas, sa oled kole upsakas, arvates, et sina seda üldse suudaksid!"
"Ma olen sellele mõelnud, "ütles Mort vaikselt, istudes tagasi pingile. "Ja mitte üks kord. See tundub nii kole lihtne. Üks ja lõplik valik ja ei mingit peamurdmist enam. Sest kas on mõtet olla olemas? Mis mõte sellel on? Õppida, töötada, tarbida, armuda, armastada, petta, andeksandi paluda, tagasi minna, tülitseda, leppida - mis mõte sellel kõigel on? Kas sina ei eelistaks rahu?"
"Rahu..." ütles Cor mõtlikult. "See on üks kummaline sõna. Sina vaatad mind, ma olen kole, vana ja kulunud, aga ma ei mäleta, kas mul üldse kunagi on rahu olnud. Mul oleks nagu mälestus rahust, aga ma ei tea, kas see on tõeline. Ja ma ei tea, kas ma igatsen rahu ennast või igatsen ma rahu sellepärast, et ma ei tea, mis see on. Ja ma ei arva tegelikult, et ma rahu igatsen. Ma arvan, et ma olen täiesti rahul oma õnne ja õnnetusega."

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

"----- ....Kaua aega tagasi, kui ma veel noor olin ja me teineteist armastasime..... Aga see kõik oli vist ainult eksitus. Ja see kadus kuhugi, kadus täiesti ära ja ma avastasin ennast võõra inimese kõrvalt ja mul polnud enam mitte midagi! Ma ei suutnud enam millessegi uskuda... Kuni tuli Ashton." Ema naeratas õrnalt, tütarlapselikult. "Ja mul oli tunne, nagu oleksin ma uuesti ellu ärganud... Ma tundsin, Mortimer, ma tundsin jälle armastust! Ja see oli nii imeline... et kõik muu tundus selle kõrval tähtsusetuna. Kas sa mõistad, mulle oli antud teine võimalus! Ja ma tahtsin uuesti alustada, otsast peale. Ma tahtsin... oma mineviku ära kustutada."
"Ma ei olnud su isaga õnnelik, " jätkas ema ja vaatas Mortimerile otsa.
Sest nagu paljud emad enne ja pärast teda, arvas ka tema, et üksinduses nutetud pisarad jäävad lastele märkamata. Aga lapsed näevad emade naeratusi, milles puudub rõõm, näevad ja mäletavad.
Mortimer ei olnud erand.
"Jah, "ütles Mortimer lihtsalt.
Keegi neist ei olnud õnnelik olnud.
Mõned süsteemid püsivad koos ka siis, kui nad ei toimi.

Aga nüüd seisis ta ees noor enesekindel naine, kes oli pealehakkamist täis. Emast õhkus rahulolu.
"Sa oled muutunud, " tõdes Mort.
"Arvad?" küsis ema kelmikalt vastu. "Kas heas või halvas mõttes?"
Mort naeratas.
"Heas ikka, "ütles ta emale.
Ema noogutas mõtlikult.
"Ma olen viimasel ajal paljudes asjades selgusele jõudnud, " sõnas ta.
"Jah?"
"Noh, " ütles ema ja vaikis hetkeks, "ma olen aru saanud, et oma sisetunnet tuleb usaldada."
Selle peale ei osanud poiss midagi kosta. Tundeid usaldada? Tundeid oli Mort alati põlanud.
"Sina vist ei arva nii?" küsis ema siis huvitatult. "Ma tean, ka mina olen iseotsustamist alati hirmus raskeks pidanud."
Ta läks akna juurde ja tegi selle lahti. Karge tuuleke libises tuppa, mängeldes hetke ema pehmetes kiharates.
"Aga tuleb välja, " lausus ema siis, "et raske on hoopis seda teha, mida teised sinult ootavad."
Ja tõesti, kui poiss emale otsa vaatas, nägi ta, otsekui oleks mingi suur koorem tema õlult langenud. Ema silmad ei olnud enam tühjad, need olid lootust täis.
"Ma kavatsen elama hakata, " ütles ta Mortimerile.
Ema oli suureks kasvanud.



Suhteliselt kergelt loetav raamat, kus pärast sõbra enesetappu hakkab peategelane oma elu üle järele mõtlema ja ennast otsima. Loomulikult toimub ümbersünd, ka kõrvalliinides toimuvad muutused ja kõik lõpeb positiivselt.