Vana daami lugu

Täna, noh, tegelikult siis juba eile, kui kuupäeva vaadata, käisin ühe toreda vanaproua juures. Ma pidin minema vaid korraks, aga tema juures ei õnnestu käia "ainult korraks". Tema räägib oma haigustest ja ma olen tänulik kuulaja.
Täna rääkis ta Kihnu reisimuljeid, nad olid oma tantsurühmaga käinud seal esinemas ja siis ta näitas pilte.
Piltidest koorus jutt küüditamisele. Tema oli 20-aastane, kui ta ära viidi ja kohe pidi hakkama rasket tööd tegema, temaga juhtus palju õnnetusi, mustlane ennustas talle noorena suremist, kuid kõigist katsumustest on ta eluga välja tulnud. Mulle meeldib tema juures see, et hoolimata oma kehvast tervisest käib ta tantsimas ja võtab igati kultuurielust osa, kõigest räägib ta positiivses võtmes ja on üldse äärmiselt kena inimene.

Tema elu läks paraku nii, et ta sunniti mehele minema sellele, keda ta üldse ei tahtnud. Aga aeg oli seal raske ja kõik ütlesid, et siis on kergem hakkama saada, nii ta siis lõpuks läks mehele. Kui teda paari pandi, siis ta nuttis, sest ta ei tahtnud sellele mehele naiseks minna, see mees oli tema jaoks vastik.
Aga mees armastas teda väga ja oli talle hea mees. Kuna naine teda ei tahtnud, siis mitu kuud pärast pulmigi ei lasknud naine teda ligi ja nad ei seksinud, aga mees ootas kannatlikult, kuni naine valmis on.
Lõpuks naine siiski harjus temaga, tema sõnul armastuseks seda küll nimetada ei saa, see oli harjumus, rutiin, ja kui lapsed sündisid, siis oli lihtsalt pereelu ja tehti rasket tööd nii Siberis kui siia tagasi tulles, et elu üles ehitada.
Nad elasid koos 50 aastat. Ma küsisin, kas tal kunagi ei tulnud sellist tutvust või ei olnud niisugust meest, keda ta oleks armastanud. Tema sõnul meeldis ta väga paljudele (ta oli noorena fantastiliselt ilus naine, ta on praegugi šarmantne proua!), kuid tal endal küll kellegi vastu selliseid tundeid ei tekkinud. Ja kui juba pere oli, siis pühendus perele ja niisugust mõtet ei tulnud iial, et jätaks pere maha ja läheks mõne teise mehe pärast pere juurest ära.

Ja kui ta nüüd vaatab filmidest suurt armastust, siis kurbusega mõtleb, et temal pole seda elus kunagi olnud.
Ja mul on sellest naisest pisarateni kahju. Kas on võimalik, et üks naine on elanud ära pika elu ja pole tundnud armastust? Ta ei tea, mida tähendab olla õnnelik, kui süda hõiskab.... ta pole iial saanud kallistada meest, kelle pilgust lähevad jalad nõrgaks, suudlused ja puudutused, millest jooksevad kuumad värinad ülekeha... seks, mis armastades on ülim nauding, kuid vastumeelse mehega suurim piin ja õudus.... ei saa olla mehega, kelle kõrval hing laulab ja raskused ei tundu raskustena...

Ma ei oska mitte midagi öelda... Minu jaoks oli see kohutav šokk.
Ma arvan, et mina olen väga õnnelik naine, sest ma olen tundnud, mida tähendab armastada ja olla armastatud.

Ja kui ma siin vahel podisen mingitest asjadest, millega ma rahul ei ole, siis palun mulle meelde tuletada, et ma olen õnnelik naine.