Pikk kannatus

No kui ma eelmist sissekannet vaatan, siis võib küll öelda, et vanarahvas oli ikka tark rahvas. Kust ta teadis, et hommik on õhtust targem? Ja et hommikul ei tundu õhtused asjad enam sugugi nii ärritavad?
Igatahes on mu pahameel vaibunud ja ma võtan mõningate inimeste suhtumist stoilise rahuga. Ja siis need vajuvad unustuse hõlma... kuni järgmise korrani. :)
Kas selles ehk ei olegi see pika kannatuse nipp - halb mälu ja kõik lihtsalt läheb meelest ära?! :))))
Ja nii lõpmatuseni?
Hm, no siis ma olen küll ühe väga väärt omadusega õnnistatud - unustamisega!

Ma ei tea, kui kaua see toimib. Ja kas lõpuks enam üldse toimib. Alati on ju võimalus, et kasvatad paksu naha selga ja lihtsalt ei tee välja. Minul on kasvanud juba päris paks nahk ja ehkki vahel, kui mõni ikka liiga üle piiri läheb, siis teeb viha küll ja mul on tunne, et ei, nüüd on küll kõik, mulle aitab! Aga siis läheb see üle, kehitad õlgu ja mõtled - no mida sa lolliga ikka teed?!

Kui mõni enam haiget teha ei saa - on see siis hea või halb? Noh, justkui oleks hea - siis mind ju ei häiri ei tema teod ega sõnad, tehku mis tahab. Aga - kui mulle enam haiget ei tee, järelikult pole ta minu jaoks oluline??? Pole oluline, mida ütleb või teeb, aga mis mõte siis asjal üldse on??? Ilmselt pole ma esimene, kes selliste probleemide üle pead vaevab.

Sisimas olen oma otsused teinud, vähemalt mulle endale tundub nii. Ja see annab mulle mingisugusegi toetuspinna.