Ootamatu austusavaldus

Ma olen viimastel päevadel teada saanud midagi üsna ootamatut ja kummalist. See oli midagi, mille peale ma ei osanud isegi kuidagi reageerida ja midagi öelda, ma olin tummaks löödud ja oskasin vastuseks vaid kokutada.
Nii võib juhtuda, kui sa lihtsalt oled see, kes sa oled. Ma arvan....
Suhteliselt samaaegselt päevaste vahedega on mitmed inimesed mulle öelnud, et ma olen neil ainuke inimene, kellega nad üldse saavad rääkida, ainuke, kelle poole neil on oma mures pöörduda. Üks väitis isegi, et ma olen tema jaoks kõige tähtsam inimene maailmas, kelle arvamus on tema jaoks oluline ja kellele ta julgeb oma probleemidest rääkida.
Ma pean ütlema, et see lõi mul jalad alt. Hea, et parajasti istusin, muidu oleks väga valus kukkumine olnud. :)

Ma ei osanud tõesti muud kui kokutada ja midagi arusaamatut pomiseda. See oli minu jaoks nii ootamatu, sest ma ei saa nende inimestega kuigi tihti kokku, aga me helistame ja suhtleme msn-i teel, ning nüüd kuulda sellist avaldust....
See on minu jaoks määratu suur au. See on tõesti nii suur au, et ma tunnen sellega kaasnevat tohutu suurt vastutust, et õigustada niisugust hinnangut.

Mida ma siis teen? Ei tee ju tegelikult mitte midagi, lihtsalt kuulan ja püüan suunata leidma inimeses endas peituvad vastused üles. Tegelikult on igas inimeses kõik vastused olemas igale tema probleemile, aga ta ei oska neid kuulata ja neid leida. Vahel on vaja lihtsalt näidata erinevaid tahke ja vaatenurki, mida inimene ise asja sees olles ei märka.
Kõik otsused teeb ju tegelikult inimene ise. Ja vahel on tal vaja vaid kõva häälega oma probleem lahti rääkida, et talle endale asi selgemaks saaks.
Ja minu roll on vaid kuulata.

Aga mul on hea meel, et ma olen kellegi jaoks oluline, kui tal on raske. Kõige halvem on, kui pole mitte kedagi, kellele saaks rääkida oma suurest murest ja hingevalust ja probleemidest. Olen seda tunnet tundnud ja see on kohutav! Võid küll kirjutada ja iseendas analüüsida, aga ometi on vaja, et saaksid arutada kellegagi, kes sind kuulab, mõistab ja omapoolseid arvamusi lisab.

Mina olen õnnelik, sest mul on selline inimene, kellele ma saan rääkida, kui on mure. Ta kuulab alati, tal on alati aega minu jaoks ja ta mõistab mind, ta püüab leida väljapääsu, kuidas ma oma murest üle saaksin.
Küllap on selleks vaja erilisi empaatilisi oskusi, et tajuda, mida teine inimene tunneb, ja me oleme selles osas vist küllaltki sarnased, seetõttu on meil hea teineteisega jagada oma tundeid ja mõtteid, saame aru, miks või kuidas teine end sel hetkel tunneb.

Kummaline on see, et olen pikemat aega olnud kurb, et keegi mulle oluline inimene ei pea mind nii heaks sõbraks, et mulle oma muredest rääkida, ja mul oli tunne, et ma ei ole usaldusväärne inimene. Ja nagu vastukaaluks või kinnituseks, et see pole tegelikult nii, tuli mitmelt inimeselt tagasiside minu usalduslikkuse kohta. See on ju kummaline? Aga väga armas.

Ära püüa avada ust, mis on sulle suletud, nii võid jätta märkamata uksed, mis on sulle avatud ja lubavad lahkelt sisse astuda.