TÄNA

TÄNA on eriliselt tähtis päev, sest teen oma esimese sissekande. :) Igatahes langeb see väga toredale kuupäevale - kolmeteistkümnes ja reede! Mulle see meeldib. Mulle ei seostu 13. kuupäev õnnetuste ja koledustega, pigem vastupidi. Ja nagu näha, on tänanegi päev vahva - minu esimese blogisissekande päev. :)

Tegelikult rääkis mulle blogivõimalusest juba aasta tagasi üks mulle väga oluline inimene, aga tollal ei mõelnud ma sellele tõsiselt, sest siis oli mul võimalus end kirjades väljendada.
Aga siis hakkasin lugema teiste blogisid ja kuna mulle meeldib end kirjutades väljendada, siis pika kaalumise ja arutlemise järel sõbrannaga sellel teemal otsustasin lõpuks selle sammu astuda.
Nojah, seda lugedes jääb mulje kui ei tea mis suurest sammust elus! Praegu on blogid niivõrd igapäevased asjad ja lahutamatu eluosa, et tundub, nagu oleksin Kuu pealt. Kuid ma räägin enda tundest - üks asi on lugeda neid, hoopis teine asi ise kirjutada. Vähemalt minu jaoks.
Aga ma tunnen end praegu nii hästi ja mul on nii hea meel, et ma saan teha oma kõige lemmikumat tegevust - kirjutada! Vaat kui vähe on inimesele õnneks vaja - lase tal vaid kirjutada!

Kui Stina oli mu blogi avamisega järje peale aidanud, siis oleksin muidugi tahtnud koheselt tormata oma arvutisse ja hakata kirjutama (põnev ju!!!), aga P. tahtis minuga kokku saada.
Kui ta helistas, tundsin häälest, et midagi on lahti. Aga ma ei kujutanud ette, et niimoodi... Me sõitsime linnast välja ja kui ta rääkis, mis oli juhtunud, siis nutsime koos ja ma teadsin väga hästi, mida ta tundis.... Lapse kaotus on kohutav, pole tähtis, kui suur või väike ta on, TA ON SINU LAPS!!! Laps, keda sa tunned oma südame all, keda sa armastad, kellest mõtled, kes juhib su elu, kellele mõeldes teed plaane, keda ootad.... Ja siis ühel hetkel teda enam ei ole....
Ma tean, kui kohutav on see tühjuse tunne. Mäletan, kuidas ma ootasin oma last, kes tahtis ära tulla ja ma olin valmis tegema mida iganes, et seda ei juhtuks, sest ma ei kujutanud ette, et on võimalus, et teda enam ei ole.
Siiski teeb loodus omad valikud ja mitte ilmaasjata.
Me rääkisime kaua, käisime söömas ja aina rääkisime. P. on fantastiliselt kena noor naine, ta on palju läbi elanud, aga ta on niivõrd palju vaimselt arenenud (ma tundsin teda juba kooliajast ja ta oli juba siis vapustav isiksus!), ta on imeline naine, kes suudab kõike, kui ta tahab, ja läheb või läbi vasktorude, kui seda vaja peaks olema.
Tema viimane suhe lapse isaga sai õnneks läbi. Mul oli hea meel, kui seda kuulsin, sest juba eelmisel korral (3 nädalat tagasi), kui ta sellest noormehest rääkis, ei tundnud ma tema häälest armastust, vaid tõdemust, et ta on hea mees. See "hea mees" reageeris teatele lapsest õige kummaliselt ja õigem oli see suhe lõpetada. Aga kui P. rääkis mehest, keda ta tunneb juba 4 aastat, kellega nad on olnud sõbrad, neil on mõlemal olnud vahepeal teisi suhteid, kuid viimasel ajal on nad taas hakanud kohtuma - ja P. silmad särasid, ta säras üleni! See on mees, keda ta armastab!
Rääkisime armastusest elus - mitte iial ei tohi abielluda ainuüksi sellepärast, et tundub, et küllap ta on hea mees ja temaga oleks turvaline ja rahulik elada. Kui sa südamega ei tunne, et ta on sulle õige, et sa oled tema pärast valmis tulest, veest ja vasktorudest läbi minema, oled valmis tema pärast meeletusi tegema - siis ei ole vaja end temaga siduda. Võib ju tunduda, et aeg läheb, kell tiksub - aga mis kasu on elust, milles pole armastust, mida elad tühja tundega südames?

Ma võin mõista, kui elatakse koos juba kümneid aastaid ja kui siis on tekkinud tühjusetunne ja ollakse lahku kasvanud, aga rajada algusest saadik oma elu sellisele nõrgale pinnasele...?
Sellisest elust ei tule nagunii midagi, pole mõtet ennast petta. Ainus, mis loeb, on armastus. Ja mitte miski muu. Kõige tähtsam siin elus on ise armastada ja olla armastatud - vastastikku. Seda tunnet ja rikkust ei saa võrrelda mitte millegi muuga siin elus.
Ja kui sa oled leidnud sellise inimese, keda sina armastad ja kes sind vastu armastab, siis hoia temast kõvasti kinni - see on sinu suurim AARE.