Ma ei tea, miks ma vahel sõnu ei leia. Ma lihtsalt ei oska rääkida ja ennast väljendada, eriti kui mu käest midagi väga ootamatult küsitakse. Aga vahest tuleb see sellest, et ma ei ole veel enda jaoks kõike selgelt läbi mõelnud. Võib-olla on oluline ka see, kas ma tajun küsija jaoks end olulise olevat. Kui ma ei tunne, et minust hoolitakse, siis hakkan kokutama ega oska midagi öelda. Aga võib-olla on kõige proosalisem põhjus, et ma ei taha rääkida ja siis ei leia ma üldse sõnu.
Aga võib ka olla, et ma kardan midagi öelda, sest on hirm öelda midagi valesti, hirm midagi ära rikkuda.
Teinekord tunnen end kui oskamatu võõrkeele pudistaja, kes ei julge võõras keeles midagi öelda, sest kardab seda valesti teha.
Märksa turvalisemalt ja kindlamana tunnen end kirjutades, siis on mul aega mõelda sõnade üle, siis on aega mõelda, kas üldse tahan midagi öelda. Ehkki ka kirjade kirjutamise puhul olen vahel silmitsi seisnud kurva tõega, et olen liiga palju öelnud ja valestimõistmist tekitanud.
Silmast silma vestluse puhul on eeliseks kehakeele ja pilkude tajumine, need on nii kõnekad, et vahel pole sõnu vajagi. Arvuti vahendusel neid ei näe, kirjade puhul samuti mitte, ka telefonitsi vestlus jääb poolikuks, selle võib alati ära lõpetada ja mitte süveneda. Hääl ütleb sageli päris palju, varjundeid ja toone on tohutult, need annavad sageli rohkem infot kui sõnad. Ometi häirib mind, kui ma ei näe inimese silmi.
Ehkki vahel võivad pilgud nii rivist välja lüüa, et sõnad jäävad iseenesest kurku kinni ega aita suhtlemisel üldse! :)))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment