Hirm ja kaitse

Täna sattusin ühte huvitavasse blogisse (nagu alati - täiesti juhuslikult!), mida mul OLI VAJA lugeda.
Olen seda meelt, et maailmas ei juhtu midagi niisama, vaid ikka teatud eesmärgiga.
Küllap oli mulle just praegusel eluhetkel vaja lugeda kaitserefleksidest ja põgenemisviisidest.

"Näiteid kaitsereaktsioonidest: huumorisoone kadu; IQ langus; suur vajadus tõestada oma õigust; soov, et Sulle jääks viimane sõna; lõputud selgitused; „vaese mina” mängimine; eitamine; sarkasm; ülikriitilisus; reeglid ei kehti mulle; süüdistamine; segaduses olemine; äkitselt väsinud või unine; liiga lahke olek; ründamine; ebasobiv naer; liig kiire järelduste tegemine; liiga kiire rääkimine jne..."

Absoluutselt KÕIK on olemas!!!
Ma ei saa naljast aru, tahan aina selgitada, ajades asja veel hullemaks, eitamine eriti tugevas faasis, sarkasm, ülikriitilisus, süüdistamine, olen suures segaduses, teinekord üleliia lahke, naeran väga ebasobivalt, teen kiirelt järeldusi, räägin väga kiiresti, IQ on kindlapeale langenud katastroofiliselt (kes teab, palju mul teda ennegi oli...!?:D:D:D)

Järelikult olen ma haavatav ja hirmul ja sellepärast püüan olla kaitsepositsioonil.

Mõtteaine minu enda jaoks - miks ma olen haavatav ja hirmul, mida ma kardan, mis ajendab mind kaitsepositsioonil olema???

Need mõtted on minu enda jaoks veel väga segased ja oleks vaja aega, et kõige üle põhjalikult mõelda, mis mind hirmutab ja ärevaks teeb.
Või on just vaja vähem mõelda, et mitte veel ärevamaks muutuda ja ilmaaegu muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa???

Peaksin keskenduma asjadele, mida muuta saan, näiteks mõtted ja mõtlemine. See on ju asi, mida ma muuta saan, kui vaid ise tahan.
Küsimus on selles, kas tahan.
Kinnitan endale ju küll, et tahan, samuti olen rõõmus, kui teised inimesed mulle teisi vaatenurki näitavad - aga mõtlemise muutmine on väga raske.

Vahel see lühikeseks ajaks õnnestub.
Aga sellest on vähe.