Eile oli naistepäev.
Ma saan aru küll, et ega ta enam pole selliselt tähistatav nagu vääääga vanasti, peetakse ikkagi nõukogune ajast pärit jäänukiks. Siiski on lillide kinkimine sel päeval tõusnud taas au sisse, vahepeal püüti sellest päevast üldse mitte välja teha.
Mulle mees lilli ei kinkinud. Käis poes ja tõi mulle suure kommikarbi.
Sõnumeid tuli ka, see oli südantsoojendav. Neid ootasin väga. Nii et mõned mehed ikka leiavad, et naistepäeva puhul võib mõnda naist meeles pidada küll. Hea tunne on olla inimene, keda meeles peetakse.
Aga...
Ja sellest on kurb. Õigemini selline tunne, millest ei taha rääkida ega kirjutada.
Neelatad lihtsalt kiiresti klõnks-klõnks-klõnks ja surud kõik esile kerkida võivad tunded sügavale südamepõhja.
Mis seal ikka. See oli ju teada. Arusaamatu, kust ma võtsin aluse mõelda üldse kuidagi teistmoodi.
Käisin eile sünnipäeval ka. Väga tore oli. Mõnus seltskond ja lahe olemine. Aitas korrakski unustada.
Eriti lahe oli vaadata 70-80-ndate diskotähtede paraadi, see tekitas palju nalja!
Kolme ajal tuli mees järgi, selleks ajaks hakkasid külalised kah juba kustuma :) , siis sai pererahvas ka magama minna. :)
Aga ikkagi võtab eilsele päevale mõtlemine ohkama. Ja kurb on.
Hea, et täna on tegemisi, mis ei lase kurbusel süveneda. Loodetavasti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Oi, kullakene, aitäh Sulle, ega ma lillede puudumise pärast ei kurvastagi. :)
Mees teab, et mulle võib alati lillede asemel kommi kinkida :) Raffaellosid näiteks.:)
Kurb on hoopis ühe teise asja pärast - et tahaks olla see, keda meeles peetakse, olgu see kasvõi mingi tühine naistepäev. Ja see on hoopis teisest ooperist...
Post a Comment