Polaarmaailmas

Rahumeeli võiks vanad asjad sinnapaika jätta, aga ma ei saa jätta kirjutamata asjadest järjekorras. Siis oleks kohe nagu suur tükk mu elust välja lõigatud.

Niisiis - järjekorras.

Kolmapäeva öösel sain magada vaid paar tundi. Küll oli raske veerand viie ajal silmaluuke lahti teha, kui alles veerand kolm olin voodisse saanud!
Lootsin bussis magada, ehkki arvasin, et läheb nii nagu alati: niipea, kui mul on kõige magusam uni, keegi kindlapeale helistab! :)

See hommik oli koletu meeletu hulga mahasadanud lume tõttu! Mees kaevas kõigepealt auto lume alt välja, teed olid absoluutselt läbimatud, ei tea, mis ime tõttu me kuskile kinni ei jäänud! Hea, et eelmisel päeval oli mees juba allapandud suvekummid tagasi vahetanud, muidu me polekski kuhugi liikunud.
Stangega lund lükates tukerdasime kuidagiviisi maanteele, lootes, et seal ehk ikka on juba teed lahti lükatud. Aga võta näpust! Mitte midagi! Ometi oleks minu loogika järgi pidanud lumekoristajad terve öö väljas olema, aga see oli vist ainult blondiiniloogika.
Me ei näinud mitte kusagil ühtegi masinat, mis teid oleks puhtaks lükanud!!!

Tule taevas appi, kuidas on see võimalik??!! Kas polnud näha, mis väljas toimub??

Tee oli paksu lumevaiba all, suured rekkad tulid vastu, kuskile polnud minna, päris kole oli... Õnneks oli sel varajasel tunnil liiklus veel isegi väga hõre.

Kuidagiviisi jõudsime Suurde Linna, ehkki selleks kulus kaks korda rohkem aega kui tavaliselt.
Napilt viis minutit oli jäänud bussi väljumiseni, kui bussijaama jõudsime, aga bussi polnud veel eeski.
Mees tahtis kaugemal ringi pöörata, et siis tagasi tulles mind maha poetada. No loomulikult jäi ta lumme kinni, ei saanud edasi ega tagasi, ja mina pidin jalgsi lumes ca 150 meetrit sumpama, loomulikult koos oma mitmepuudase kotiga - oi, ma olin vihane!!! :D
No kas ta poleks võinud mind siis bussi väljumiskoha juures maha lasta??!! Ei, ta pidi mind võimalikult kaugele sõidutama, et ma ikka talverõõmudest võimalikult palju osa saaksin!!! :S

Kirusin omaette tigedalt, aga see pahameel läks ruttu üle, siis olin pigem mures sellepärast, et tema on autoga lumes kinni ja kuidas ta välja saab.

Buss jäi hiljaks, väljus peaaegu pool tundi hiljem ja Suurest Linnast Veel Suuremasse Linna jõudis lausa tund aega hiljem.

Maailm oli täiesti valge. Oli tunne, nagu viibiksin polaarmaailmas, maa ja taevas olid lausa üheks saanud ja piiri nende vahel polnudki.

Maanteed mööda sõitis buss päris kiiresti, paistis, et probleemi polnud, aga pealinna jõudes hakkas teo kombel venima. Siis alles ummikud algasid!

Kui ma olin arvanud, et pealinnas ehk nii hullusti pole lund tulnud ja vahest seal polegi mingit lumeuputust, siis eksisin kõvasti. Olukord oli sama hull nagu mujalgi.

Plaan varakult linna jõuda oli muutunud mõttetuks, aga siiski mitte lõplikult.
Takso ootas ja kõik polnud päris lootusetu. :)

Sissejuhatus päevale oli kena. ;)