Kuidas saavutada mõistmist

Tipatapast leidsin järgmised read:

"Teine asi on see, kuidas inimesed mõistavad edastatavat sõnumit. Kui vaid ise raamatut lugeda, siis omandatud maht sellest on vaid 7%. Kui lisada sellele tekstile ja sõnadele hääle toon, intonatsioon ja hääle tugevus, on mõistmine 38%. Ja kui lisada sellele veel kehakeel, on mõistmine ja arusaamine öeldust 55%. Ehk siis - kui tahad kellegagi riidu minna, siis väljenda oma emotsioone emailiga. Võid kindel olla, et teine pool, nägemata ja kuulmata Sinu tegelikku emotsiooni selle taga, võib mõista Sind täiesti teisiti."

Jälle midagi minu jaoks! :)

Kui palju olen ma kirjutatud ridadele ise juurde lisanud kujuteldava tooni - ja ikka on see olnud minu kujutlusis just see halvim, mis olla võib!!!
Küll olen omistanud sõnadele sarkasmi, väljanaermist, mõnitamist ja mida kõike veel...
Ometi ei pruugi see üldse nii olla. Kui olen tahtnud seda näha ja kuulda, siis nii see ju ka on.

Ka minust on valesti aru saadud, sest mu kirjapandud sõnu on tõlgendatud hoopis teisiti, kui mina neid mõelnud olen.

Ka hea sõber K ütles mulle hiljaaegu, et ma omistan tihti sõnadele tähenduse ja tooni, mida seal ei ole. Kui ma püüaksin mõelda hoopis sedapidi, et sõnad on kirjutatud heatahtlikult ja sümpaatiaga, siis suudaksin neid ka sedamoodi vastu võtta ning ei peaks kogu aeg kaitsepositsioonil olema.

Kõik on omavahel seotud - hirm, kaitsepositsioon, ründamine, ainult halva suhtumise nägemine....
Tuleb välja juurida algpõhjus - hirm - , siis on võimalik edasi minna positiivsemas suunas.

Selle vea olen ma ka teinud, et olen oma hingevalus kirju kirjutanud. Nagu näen, on see olnud viga. Tegelikult sain sellest ka läbi oma valusate kogemuste aru, aga nüüd on seda ka teoorias hea teada.
Sest adressaat kujundab alati oma seisukoha, tema eelhäälestus ütleb talle, kuidas ma tema arvates kirjas olevaid sõnu ütlen, millise tooniga, millise hoiakuga. Nii, kuidas mõtleb, selline see kiri ju tema jaoks on.

Ja sellest on olnud oi kui palju vääritimõistmisi. Sellest ka hirm, et ma olen midagi untsu keeranud, siis üritasin selgitada (tüüpiline kaitsereaktsioon!), mis tegi asja veel hullemaks....

Oeh, ma ei taha sellele kõigele tagasi mõelda, liiga palju vigu-vigu-vigu. Kohutavad eksimused, mida ma ei saa enam iialgi heastada, küll aga edaspidiseks valusate kogemuste varasalve panna ja loota, et neist ka midagi õppinud olen.

Niisiis on oluline, et me teise inimesega läviksime silmast silma, et saaksime näha kehakeelt ja kuulda kõne intonatsiooni, siis on mõistmise võimalused palju suuremad kui suhtlemisel meilitsi või msn-is...