Sunday, March 30, 2008

Kuhjaga ebameeldivusi

Täna oli mul tööpäev. Tavaliselt laupäeviti ei ole, aga täna erandina oli.

Muidu läks kenasti, kõik oli tore, kuni sinnani, mil sain teada, et minuga ikkagi ei olda rahul. :(

Ma võtan kriitikat rahulikult ja täie teadmisega, et loomulikult on mul arenguruumi ja alati saab teha paremini.

Aga see, mis mind jalust niitis, oli see, et minust tagaselja just kõige paremini ei räägitud. See oli mõtlemisekoht.
Ja nõuab ilmselt põhjalikku järelemõtlemist, kuidas edaspidi käituda.

Mida ma siis peaksin tegema? Neile teada andma, et kui neile minu heasüdamlik ja hooliv stiil ei sobi, siis hakkan käituma stiilis "kuidas küla mulle, nõnda mina külale"??? Ja proovigu siis veel midagi öelda???!!
Ehkki see ei ole päris see, mis mulle endale sobiks...

Igal juhul tunnen end väga halvasti ja ma ei tea veel, mida ja kuidas edasi. Üks mis kindel - paistab, et vanaviisi enam edasi ei saa.
See oli minu jaoks hoop allapoole vööd.
Võib ju olla, et see polnudki kuidagimoodi halvasti mõeldud, aga mind riivas see küll päris korralikult.

Ma ei tohiks seda südamesse võtta, aga ikka võtan.
Või peaksin mõtlema, et see on ju ainult töö? Ja et elus on palju tähtsamaid asju kui tööasjad?
Päris nii ma ka ei saa.
Lõppude lõpuks läheb see kõik mulle ikkagi korda.

4 comments:

kukupai said...

Kõige halvem on just see, et räägitakse tagaselja ja otse ei öelda - siis ei saa ju midagi muuta ka. Võib-olla peaksid ise küsima, et mis siis ei meeldi või millega rahul ei olda, kas osatakse Sulle ausat ja põhjendatud vastust anda või jääbki see lihtsalt vigisemise tasemele.
Tööl veedame suure osa oma elust ja seal peab olema normaalne õhkkond, et meie psüühika ei kannataks (üleliia).

valgeseelik said...

Jah, mind häirib see ka kõige rohkem, et tagaselja räägitakse. Ometi on olnud mulle võimalusi otse öelda küll ja küll, samuti olen ise selgitanud omapoolselt omast arust kõike, olen vastu tulnud ja igati mõistmist üles näidanud - kõik, tuleb välja, on olnud nagu hane selga vesi. Olen nõus, et oluline on normaalne õhkkond ja arusaamatused peavad olema lahendatavad selgeksrääkimiste teel.

Algarv said...

Tagaselja või otse ütlemine? Mõtle ise, millal läheksid sa ise töökaaslasele otse näkku ütlema, et miski asi on probleem. Siis kui enam kuidagi muidu ei saa. Enne seda arutatakse teistega seljataga, et kas teiste meelest ka on nii, et.... Siis katsud inimesele vihjata, leebelt?, mis võiks teisiti olla. Näkku ütlemine on viimane võimalus. Või siis selle asja lahendamine läbi ülemuse. Teadmata probleeme ja kaastöötajate isiksusi on õiget hinnangut kõrvalt raske anda. Aga mõtle selle üle, mis seljataga jutus räägiti. Et said nüüd midagi teada kas enda või kaastöötajate kohta. Või võimaluse midagi parandada.

valgeseelik said...

Mina sain tagasisidet enda kohta, kahjuks just sellise kandi pealt, mida ma poleks iial osanud arvata. Eks ma siis tegelesin sellega, muud võimalust ma ei näinud. Kriitika võtan alati omaks, mind paneb see mõtlema ja ma saan tavaliselt aru, kui teised näevad asju erinevalt, see on ju loomulik. Aga mulle meeldiks, kui seda mulle otse öeldaks, mitte läbi teiste inimeste.