Vaba õhtu oli illusioon :)

Poolest päevast läksin töölt ära, oli ametikaaslastega kokkusaamine.
Kui mingi loetud aeg on töötegemiseks, siis ma ei suuda end mobiliseerida, kõik tundub alustamiseks nii mõttetu, et nagunii jääb pooleli, siis parem ei alustagi. Tean, et vale mõtlemine, iga minut tuleks ära kasutada, aga... Einoh, ega ma nüüd päris luuslangi ka ei löönud, aga vajalikke asju tehtud ei saanud.
Tunnikese vestlesin superviisoriga, see aeg läks asja ette vähemalt. :)

Tegelikult arvasin, et mul on täna vaba õhtu. See oli üsna uskumatu lugu, seda nüüd lähemal ajal jälle ei juhtu.
Planeerisin Suures Linnas joonelt teatrikassasse minna ja nõuda õhtuks mõnda juhuslikult ülejäänud piletit õhtusele etendusele. Süllekukkunud vaba õhtu tuleb ju ometi ära kasutada!!!

Enne kui ma teatrikassasse jõudsin, helistas lavastaja ja küsis, kas ma proovi ikka tulen.

"Millisesse proovi?"
"Õhtul on ju proov!"

Tule taevas appi! Miks siis mulle keegi pole seda öelnud??!! Hea oli, et ma ei jõudnud veel teatripiletit muretseda ja oma õhtut ära planeerida kümnel erineval moel!!!

Olin kohe päris kuri - miks mulle siis viimasel momendil helistatakse??!!
Ehkki lavastaja väitis, et ta oli arvanud, et mina tean ju alati niikuinii, siis ta ei tulnud selle pealegi, et mina ei tea asjast midagi.
Kuigi pean ütlema, et alati on aru saada, kui inimene valetab. Viisaka inimesena tegin näo, et usun, aga tegelikult tuli talle ilmselt meelde viimasel hetkel, et ta pole mulle teatanudki uut prooviaega.
Noh, õnneks helistas ta siiski piisavalt vara, et jõudsin koju ja proovi ka.

Need proovid on huvitavad, asi hakkab ilmet võtma. Tõotab tulla piisavalt naljakas, peaks rahvale meeldima küll.

Nii ei olnudki mul mingit vaba õhtut. Sel nädalal on igal õhtul proovid.
Mees ainult ohkab.