Saturday, March 8, 2008

Hannes Võrno on alla keskmise eesti mees???!!!

Tähelepanuäratav katkend intervjuust Hannes Võrnoga:

- - - - Tulin Londonist tagasi ja rääkisin ühele sõbrale, et teeks naistele üllatuse. Ostsime lennukipiletid, reserveerisime hotellid ja õhtusöögid ning käisime naistega vaatamas muusikale. Õhtul vaatasime «Ooperifantoomi» ja järgmisel päeval «Mamma Miat!». Nii et tegime abikaasadele spetsiaalse muusikalikülastuse Londonisse – minu arvates on see normaalne.

Oled sa enda arvates oma naise suhtes hoolivam kui keskmine eesti mees?

Oi, ma arvan, et olen väga keskmine või isegi alla keskmise, sest mul on erinevalt keskmisest eesti mehest töö iseloom selline, et olen normaalse vaba aja tööl. - - -



APPPPPIIIIII !!!!!!!!!

Kui Hannes Võrno peab end eesti keskmiseks või isegi mitte keskmiseks meheks, siis kuhu ma küll oma mehe peaksin selle intervjuu põhjal paigutama???

London, muusikalid, õhtusöögid, hotellid... - alla keskmise eesti mees....?????? Nojah, kõik on ju suhteline... :)

Ma parem ei kommentaari.

11 comments:

Anonymous said...

sa otsustad praegu selle ühe päeva - naistepäeva põhjal.
aga loe, mida Võrno kirjutab tavaliste argipäevade kohta - ta töötab sellel ajal, kui "normaalsed" inimesed puhkavad, st õhtuti, nädalavahetustel. mis omakorda tähendab seda, et ühist vaba aega pere ja naisega on ikka väga vähe.
ma ei usu, et selline elukorraldus sulle meeldiks, kui 24/7 selles sees oleksid. siis oleks ju põhjus rahulolematu olla, et meest ei ole sinu jaoks olemas just ja alati siis, kui seda tahaksid.
see tähendab üksikuid õhtutunde ja nädalavahetusi samal ajal, kui teised naised oma meestega koos vaba aega veedavad. ja millisele naisele meeldiks näiteks minna mõnele üritusele ilma meheta, sest viimane on tööl ning jagada uudishimulikele asjakohaseid seletusi, mis teatud olukordades võivad hakata kõlama sellena, nagu peaksid oma üksiolekut õigustama ja välja vabandama.

igal medalil on kaks poolt.

osaline said...

Äratasin oma kaasa just mõnusast unest (ärge vaadake, mis kell on, ta tegi hommikuni tööd). Ei, ta ei tule mulle külla. Isegi ei maininud. Aga, aru saamata veel, kas on naistepäev või kas üldse ongi päev, pobises mokaotsast: "Igatsen Sind, kas tead."
Milleks London! Minu mees ei ole keskel, all ega pealpool Eesti keskmist. Esimene on! :D

valgeseelik said...

Absoluutselt nõus mõlema kommentaatoriga. Iga inimene saabki erinevalt aru ja vaatenurgad ning mättad on erinevad.
Minu mees helistab päeva jooksul mitu korda ja saadab lisaks sõnumeid, armastuse ja igatsuse teemadel, kõik on väga armas. Sellest võivad paljud naised ilmselt unistada, seda ei juhtu nendega iial. No minul ka ei juhtunud palju aastaid....
Aga kui me räägime selles kontekstis, et meil on vähe koostegemisi ja ettevõtmisi, mille kohta oli juttu, et me hakkame sellele rohkem tähelepanu pöörama ning püüame oma abielu värskendada läbi uudsete ettevõtmiste, siis selles osas ei ole midagi muutunud.
Olgu, ehk olen ise süüdi, ehk peaksin ise teda kutsuma kuhugi, ise kõik kinni maksma, et ta ei peaks rahakulutamise pärast põdema, ehk olen ise olnud laisk organiseerima kasvõi ühist kinos või teatriskäiku, ehk olen rumal, et ootan temapoolset initsiatiivi välja sööma minekuks... - ma olen nõus, et tegelikult võiksin ise olla aktiivsem, mitte temas vigu otsida ja teda süüdistada, et ta ei paku midagi huvitavat välja.
Ka see on õige, et ma ei pruugiks olla rahul sellega, kui mees on tööl sellistel aegadel, mil võiks minna tegelikult kuhugi seltskonda tähtpäevi pühitsema, aga on ju praegugi nii, et ta valib tihtipeale töö selliseks ajaks, mil võiks minna hoopis peole. Tõsi küll, need on valikute küsimused, mitte kohustused.
Küsimus on ju tegelikult suhtumises - kas ma tahan teha midagi, mis mu naisele väga meeldiks, või mitte?
Olgu pealegi, ma tean, et virisen liiga palju ja olen rahulolematu ja ei ole rahul sellega, mis mul olemas on, vaid kipun ikka võrdlema kellgi teiega kuskil mujal, aga see on täiesti ülearune ja rumal, tunnistan seda.
Nagu öeldud - iga inimene on erinev, tema arusaamad on erinevad ja kõik abielud on erinevad, prioriteedid on erinevad....
Meie elu lihtsalt on selline. ja kui ma sellega lepin, siis sellisena ta ka jätkub. Nii ongi. Tegelikkuses ei ole rahulolematuseks põhjust, inimesed ongi liiga rahulolematud (mina sealhulgas), virisevad liiga palju ja saavad heast aru alles siis, kui seda enam ei ole.

osaline said...

ära pane mu juttu tähele! ma abiellusin septembris. see oleks ka veider minu suust juba midagi muud kuulda :D aga ma hoian pöialt, et see ei muutuks

Anonymous said...

üks asi, mille naised kipuvad kõik unustama (olen ise ka naine)- mehe jaoks on prioriteet tõestada oma edukust, ja esimene väljund selleks on töö. mehed mõõdavad oma edukust karjääri järgi.
lisaks on neil geneetiliselt kodeeritud vajadus tõestada iseendale ja oma perele, et suudab seda üleval pidada, ja edukalt.
kui mees seda ei suuda ning ta näeb, et naine on rahulolematu, haarab meest paanika ning kõhklused. ta ei ole siis enam täisväärtuslik ka iseenda silmis.
see sunnib mehi tegema palju naistele ebaloogilisena tunduvaid samme. samal ajal, kui mees arvab, et tööd rabades muudab ta ennast naise ja pere jaoks väärilisemaks, on naine püha viha ja solvumist täis, et talle piisavalt tähelepanu ei pöörata. see teeb mehe omakorda veelgi ebakindlamaks, mille väljendus on tihti agressiivsuses, mis ajab naisel, sõltuvalt tüübist, harja punaseks või vallandab pisarad ja solvumise.
jnejnejne...

siit saab alguse lumepalliefekt, mida on väga raske peatada.
mees tunneb, et naine ei osuta talle piisavalt respekti ja armastust tema pingutuste eest, naine pole omakorda rahul täpselt samaga.

väga lihtne tõsiasi, mida naised ei taha mitte kunagi tunnistada, sest see on nii kuradi ebaõiglane -
mehe jaoks on prioriteet number üks töö, karjäär, enda tõestamine ja sotsiaalne heakskiit, naine tuleb alles pärast seda.

Sirje said...

Ma tahaks teada, milline geneetik leidis selle "geneetiliselt kodeeritud vajadus tõestada iseendale ja oma perele, et suudab seda üleval pidada, ja edukalt"?

Siin pole midagi geneetilist vaid ühiskonna surve, mille tagajärjed eestis paistavad välja eesti meeste eesti naistest jupi lühema eluaea pealt. Nii nagu naine pole kodukaunistamise masin, pole ka mees rahateenimise masin.

ma tegelikult arvan, et abielluda mehega, kellele on tema töö ja karjäär olulisem kui naine, on sama tark, kui abielluda oma riidekapi või tugitooliga.

kui mees ikka jääb tööle kauemaks kui seda hädasti vaja on ja teeb seda tolle aja arvelt, mida ta naisega koos võiks olla, siis talle see naine enam ei meeldi. ega ma ka nüüd oma 10-aastase kooselu kogemusega mingi ilmatark pole, aga midagi ikka.

Anonymous said...

Sirje, selle kohta on uurimusi kirjutanud sajad ja sajad teadlased, viidates kasvõi ürginimeste tsivilisatsioonile, kus mehe kohustus oli kogukonda toita, kaitsta ja selle heaolu eest vastutada.
teatud primitiivsematel rahvastel on siiani säilinud teatud tavad ja kombed, mehelikkuse testid ja muud rituaalid, mille mees peab läbi tegema, enne kui ta täisväärtuslikuks tunnistatakse ja üldse võib ametlikult hakata naise võtmise peale mõtlema.
ehk - alustuseks peab mees tõestama, et ta üldse on võimeline peret üleval pidama ja selle eest vastutama.
ei viitsi hakata praegu linke otsima, kuid neid on piisavalt.

loomulikult lisandub siia ka ühiskondlik surve ning nn heaks kiidetud normid.
kui jäi mulje, et ma minu jutt on kirjutatud meeste õigustamiseks, siis said valesti aru. tegemist on väga lühidalt ja utreeritult kirja pandud selgitusega: mis on mehe jaoks edasiviiv jõud.

ma usun, et ükski naine ei taha enda kõrvale madala enesehinnanguga meest. madal eneshinnang tuleb meeste puhul aga just sellest, et nad ei ole suutnud oma edukust ja väärtust mingitel põhjustel tõestada.

see võib meeldida või mitte meeldida, aga see on see baas, millele mees kogu muu kaadervärgi üles ehitab.

Sirje said...

ma pole küll jupp aega kalendrisse vaadanud, aga nii palju kui ma mäletan, siis on 21. sajand ja ürgaeg ei olnud eile. kui kedagi lohutab, siis ta ju võib ette kujutada, et on ürgaeg, või et ta on Jeesus Kristus, inimeselt ei saa tema unelmaid võtta, eksole.

kaisa said...

Hannese point oligi selles, et taolised reisid jms peaks olema normaalne osa elust, ja mitte midagi erakorralist. Sest kui armastad ja hoolid inimesest, kes on sinu kõrval, siis teed asju, mis võiksid neile rõõmu ja üllatust valmistada.
Ja sellepärast on ta väga normaalne eesti mees. Haruldane nähtus, KAHJUKS.

Anonymous said...

Tore, et mõned naised saavad asjast aru. Muideks, London.. muusika, teater.. see ei ole keeruline. Lähed ostad piletid ja asi korras. Nüüd mehena küsin, et mille eest ?
Tuntud nägude põhjal otsutavad üksikud teod. Mees kellega sa koos elad, tema puhul iga tegu. Kui nädlast nädalasse maksab mees seda hinda, et rohkem raha teenida, et siis korra naine Londonisse viia, siis on seda palju vähem.. kui mees kes on naisega õhtul koos, otsutavad mida süüa teha, kuidas last kasvatada jne jne jne.
Sellised võimalused nagu London ja sinna teatrisse minna, selle võimaluse määravad meie rahalised võimalused. Mitte meie kui meeste hoolivus naiste suhtes. Kaua naine kuulaks juttu, et kui raha on siis läheme ? Nädala, kuu, aasta ? Kaks piletit London , Tallin ~10 000, kui just soodukat ei saa. teist samapalju ööbimised ja teater ja natuke lisaks.

valgeseelik said...

Aitäh kõigile kenadele inimestele kommentaaride eest!
Kulla Osaline, loomulikult oleks imelik, kui Sa teistmoodi oma värske abielu otsas mõtleksid. Loodan ka, et Sul see ilus aeg otsa ei saa.
Minu abielu on lihtsalt pisut pikem olnud ja eks ole sel teel päris palju katsumusi olnud.

Minu kirjutise mõte oligi selles, et mõne mehe jaoks on see nii normaalne, et teed naisele üllatusi ja pakud talle midagi vaimustavat. Ja kui ta ise selle kohta arvab, et tema on alla keskmise eesti mees, siis minu arvates see küll nii ei ole - ta on üle keskmise eesti mees, sest mõtleb sellistele asjadele. Vahest ma lihtsalt arvan eesti meestest oma mehe põhjal, et mehed ei taha naisele rõõmu valmistada, ehk on see hoopis teistpidi, tean ju neid peresid küll, kus mees oragniseerib perele kõikvõimalikke toredaid üritusi ja valmistab naisele üllatusi.
Minu jaoks ei ole Hannes Võrno jutu point selles, et sihtpunkt oli London, olen nõus, et seda ei saa ehk kõik lubada, aga näiteks mind on väga lihtne rõõmustada väga vähesega.
Ma ei oota, et mind peaks kuskile välismaale viima või midagi eksklusiivset kinkima või minu peale meeletult raha kulutama, mulle sobib väga hästi teatrisse kutse, kasvõi kinnominek, mõnikord välja sööma viimine, nädalavahetusel sõita kuhugi Eesti ilusatesse kohtadesse - võimalusi on ju väga palju, kui TAHTMINE on. Ja üldse mitte kulukad võimalused. Ma tahaksin näha, et ta mõtleb selle peale, et mulle üllatusi valmistada, et ta tahab mulle pakkuda midagi erilist - ja mitte see ei ole oluline, et see peaks olema väga palju raha nõudev. Sellisest aspektist mõeldes on väga ebameeldiv kuulata pidevalt juttu sellest, et oleks raha, no küll siis käiks ja läheks ja teeks!!! Ega ikka ei teeks, käiks ega läheks, kui endiselt kodus teleka ees külitada tahad!!! Kõik oleneb ju mõtlemisest ja suhtumisest, mida oluliseks pead. Kui suhtumine on selline, et ei viitsi ja pole vaja, siis ei aita ka paks rahakott.