Äike

Üldiselt ma rahul ju pole. Rahulolematuseks on põhjust enam kui küll. Kui ühest vaatevinklist vaadata.
Teisest küljest vaadatuna on muidugi hoopis vastupidi.

Aeg-ajalt unustan ära, kuidas ma pean mõtlema, et mul hea oleks.
Praegu ei ole hea.
Heast saad alati aru siis, kui seda enam ei ole.
Kui ta olemas on ja tegelikult võiksid rahul olla, siis tavaliselt ei ole rahul ja sellega keeradki kõik peapeale.
Kahetsus on kõige tänamatum asi, see on täiesti mõttetu värk.
Ja ometi ei saa ma jätta poetamata - miks ma ometi...?!

Ootan äikese möödumist.
Äike peaks ju õhu puhtaks lööma.
Arvasin, et lõigi.
Aga tegelikult on kõik sama umbne ja arusaamatu ning olukord endine - äikseline nimelt. Ehkki mulle tundus, et enam ei ole. Aga see oli petlik.
Äike kestab.

Ja siis ma kipun unustama, kuidas ma mõtlema pean, et äikeseperiood ei häiriks mind. Pean meelde tuletama...

Aga kas see üldse möödub?

Olen eluaeg äikest kartnud.
Seesama tunne tuleb meelde.
Hirm.