Väsinud

- Sulle helistati ja taheti Sind kätte saada.
- Kesse helistas? Kas ****** helistas mulle?


Täiesti tavaline, eks? See ongi tavaline, nii tavaline, et kõrvaline isik ei saagi millestki aru. Mis selles siis nii erilist on?

Aga närv läheb mustaks, sest pidevalt hõõgub midagi tuha all ja ühel hetkel saab miski viimaseks piisaks karikas.
Ka vesi uuristab kivisse oma järjepidevusega augu, samamoodi teevad sõnad oma tööd - nad uuristavad ja uuristavad ja uuristavad, kuni söövad sinusse augu, tühjuse. Tühjus on juba olemas, ükskõiksus samuti... Millal tuleb hetk, mil karikas üle ääre ajama hakkab?

Eilse märkusega söögi ja kõrtsi teemadel oli tulemuseks absoluutne vaikus ja mittesuhtlemine. Millest oleks üldse rääkida?
Kas on soov lõpetada kõik? Siis palun väga. Aga sellist nõmetsemist ei kavatse taluda.
See ei meeldinud ja loomulikult olid vastukaaluks sõjakad süüdistused.

Ma olen väsinud. Olen tõesti väsinud.

Ja enam ei saagi aru, kuidas on üldse võimalik arutleda armastuse ja õnne teemadel. Põgeneda! Põgeneda - see on ainus võimalus!

Ja kui leiad armastuse, siis ära jäta teda, sest see on ka ainus asi maailmas , mille pärast tasub rabeleda ja joosta. Kui oled ta leidnud, hoia temast kõvasti kinni. Armastus on ainus asi, mille pärast tasub elada.