Mõned inimesed räägivad lahutusest. Selle asemel, et tunda rõõmu jällekohtumisest, leitakse, et ilmselt on vaja lahutada, üksi olla kergem ja mõttekam, niimoodi polevat mõtet enam jätkata.
Mhm, ega õli vist tulle ei maksa visata?
Teiselt poolt vaikus. Kui midagi pidavalt korrutama hakatakse, küllap siis sellised asjad ka teoks saavad. Mõttel on tohutu jõud, sõnal veel suurem.
Kas võibki nii olla, et mõned asjad laabuvad ilma sekkumata?
Elame-näeme.
skip to main |
skip to sidebar
Blog Archive
-
▼
2007
(341)
-
▼
August
(55)
- Asjad ripakil
- Halb päev ja hea teater
- "Voldemar"
- Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"
- Pangašokk
- Ikka armastusega
- Vana praht
- Väsinud
- Õigusest olla õnnelik ja Armastusest
- Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama"
- Maimu Berg "Unustatud inimesed"
- Õige aeg lapse jaoks
- Kujutluspildid
- Pildikesi elust enesest
- Tantsust
- Tänane imeline hommik
- Blogilaupäev
- Ikka kadunud
- Nii või naa
- Muutumatud asjad
- Uuest elust
- Rahakott kadunud
- Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis"
- Puhkepäevast
- Idüll
- Aastapäevast
- Langevad tähed
- Rassismist
- Kokkutulek
- Sõbra tugi
- Tabuteemad
- Lastekasvatamisest
- Tavaline elu
- Kas elu on juhuste jada või ettemääratus?
- Sinilindu otsimas
- Mitmepalgeline
- Sõna jõud
- Barbara lugu
- Üllatus
- Meeldivad emotsioonid
- Kuidas see nüüd oligi...?
- Läänerindel muutusteta
- Enne pikemat pausi
- Tähtpäev
- Ankeet
- Tahaks olla mõistlik
- Pilves
- Palun võtke minult mälu
- Elust enesest
- Patune lugeja
- Vanusevahest
- Vaikne ööelu
- Gurmaanlusest on asi kaugel
- Tahan ära
- Sõprusest
-
▼
August
(55)
4 comments:
Hetkeemotsioonil on tohutu jõud. Samas kui Sa pole endiselt mittekeegi ja isegi õrnusteks pole aega mitte, siis nui nahhui.......Elatakse üks kord. Ja troppe ei pea kunagi ümmardama, vaid nendest eemale hoidma...
Nõus - olen ka ise kogenud hetkeemotsioonide tohutut jõudu. Aga kes ma olen - keegi või mittekeegi, sellest on viimasel ajal tõesti raske aru saada, kõik käib üles-alla sellise kiirusega, et ma parem ei üritagi enam millestki aru saada. Paraku ei suuda ma isegi selle teadmise juures, et elatakse vaid üks kord, teha kardinaalseid kannapöördeid...ehkki mõningaid pisikesi kannapöördeid ju olen teinud ka, aga neist jääb vist väheks... Eks ka troppide ümmardamise/mitteümmardamise tarkus tuleb aastatega, ikka alles aastatega...
üksi olla kergem ja mõtekam - see tundub põgnemisena..., aga kannapöördeid ei suuda me teha sellepärast, et kardame eksida, äkki oleks jätnud muutmata/astumata selle sammu, oleks kõik endine/hea, kardame eksida ju... Nendele inimestele, kes ütlevad, et elan üks päev korraga - aga äkki üks päev peaks see päev ka saabuma, et ütlusest kinni pidada...
Kannapöördeid on alati raske teha, hirm muutuste ees on suur. Ja just seetõttu, nagu Sinagi, armas anonüümne, ütled: kartusest eksida. Vanaviisi on kehv, aga vähemalt teadaolev kehv, kuid uus on tundmatu ja hirmutav...
Aga - kes ei riski, see šampust ei joo...
Muutused saavad olla vaid paremuse poole.
Post a Comment