Üllatus

Ma ei tea, kas see on minu mingi väga eriline omadus (vaevalt küll!!!?????) või lihtsalt miskipärast juhtub nii, aga täiesti võõrad inimesed hakkavad mulle oma isikliku elu probleeme rääkima.
Nii juhtus ka seekord. Absoluutselt tühjalt kohalt ja arusaamatul ajendil ja hämmastavas situatsioonis kõneldi minuga väga isiklikel teemadel, kusjuures olgu öeldud, et see ei häiri mind. Võiks isegi öelda vastupidi - kuna mind igasugused suhetega seotud probleemid ja küsimused väga huvitavad, siis kuulasin huviga. Ja vahel on kuulamine kõige olulisem. Inimesel on lihtsalt vaja rääkida ja sellest vajadusest saan ma väga hästi aru.
Kui minul on mure, tahan ma ka sellest rääkida või kirjutada, ma pean saama end väljendada. Nii oli ka temaga.
Kõik oli alles juhtunud, kõik oli veel väga värske ja valus, suhetepuntrad suured ning tohutu mure ja ängistus inimese elus... Nii loomulik, et kui emotsioonid on igati laes, mure on tohutu ja keegi tundub turvalise kuulajana, siis ei ole võimalik oma emotsioone enam tagasi hoida ning on vajadus need välja paisata.

Ma sain temast väga hästi aru. Mure ongi suur ja probleeme palju. Loodan, et minu soovitused teda natukenegi aitavad. Ehkki tal olid ka endal võimalikud ajutised lahendused olemas.

Temal oli hea meel, et ma kuulasin teda, minul oli hea meel, et sain teda kuidagigi aidata. Kui sellisest usalduslikust rääkimisest ja kuulamisest kasu on, siis teeb see siirast rõõmu.

Aga tänuks kuulamise eest sain imekena üllatuse.

Kõik kokku oli üks suur üllatus - et mind peeti vääriliseks usaldamaks mulle oma isikliku elu keerdkäike, ja tänulik üllatus kõige tavalisema kuulamise eest.

Hea on tunda end vajalikuna...