Öösel sain nautida tähistaevast.
Seisin õunapuude vahel ja vahtisin lummatult taevasse. Võimatu oli pilku tähistaevalt lahti rebida, ma ei mõista, mis võim nendel pisikestel täpikestel seal kauguses on... Lõputult ja lõputult võiks neid imetleda.
Sellistel hetkedel, kui saan vaadata tähistaevast, unistan oma õuelapikesest, kuhu ma viskaksin pikali lõhnavale murukamarale ning aina vahiksin taevasse ega väsiks sellest iial.
Ritsikad siristasid.
Vaatasin ja vaatasin ning äkitselt lendas üks täpike teiste seast viuuuuh! - ja kadus. Oooh, kas tõesti!???!! Üks kiire soov.
Ja pilk endiselt taevas... Ja siis teine täpike viuuuuh! - ja kadus. Ja veel üks soov.
See oli nii kummaline! Ma ei olnud isegi mõelnud langeva tähe peale, ei lootnudki seda näha, ja ometi just siis ta tuli!
Aga kui hakkasin veel ühte ootama, et ka kolmandat langevat tähte näeksin, siis enam seda ei juhtunud.
Kas ka elus on nii, et kõige eredamad hetked tulevad ootamatult, aga kui hakkad selleks ekstra vaeva nägema või pingsalt ootama, siis ei tule seda iial?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Küllap need soovid siis ka lõpuks täituvad...
Meie istusime mõned päevad tagasi kahekesi minu aias ja siis ma nägin ka ühte langevat tähte. See käis nii kähku, aga tundus kuidagi tähendusrikas, kui me seal kahekesi istusime. Soovi jõudsin talle küll alles siis järele mõelda kui ta oli juba kustunud, sest nii kiiresti pole võimalik reageerida, aga ehk aitas seegi :)
Mina usun, et need soovid täituvad, nii Sinul kui minul... :) Uskumine on ju kõige tähtsam, eks?!
Post a Comment