Kas elu on juhuste jada või ettemääratus?

Kas meie elus on ainult juhused? Või on kõik ette määratud, et juhtub see, mis juhtuma peab?

Arvan, et kõik, mis meie elus sünnib, sünnib teatud eesmärgiga - eesmärgiga meile midagi õpetada, anda meile kogemusi, arendada meid.
Oleneb vaid meie endi suhtumisest, milliseid valikuid teeme ja kui palju me ise õppida tahame.

Me oleme siia maailma tulnud selleks, et õppida ja omandada võimalikult palju tarkusi. Mõned inimesed saavad oma õppetunnid kiiremini selgeks ega vaja lisatunde, nad teevad kõigist kogemustest enda jaoks vajalikud ja õiged järeldused ning elavad edasi rikkalikuma pagasiga. Teised aga ei taha ega taha õppida, püüavad järelduste tegemisest kõrvale hiilida ning neile on vaja anda mitmeid õppetunde, et nad hakkaksid lõpuks ometi mõistma, et tegelikult oleneb väga palju enda suhtumisest ja mõtlemisest. Mõttel on tohutu jõud.
Vahel tuleb anda lõplikke õppetunde, millest saavad õppida vaid kõrvalolijad. Kui nad tahavad.

Ma olen korduvalt kogenud, et kui ma olen väga jäiselt ja kaljukindlalt mingi asja suhtes seisukoha võtnud, a la "mina ei tee mitte kunagi niimoodi" või "see on häbiväärne käitumine" või "sellist asja mina küll iial üle ei ela", siis paneb elu mind just nimelt sellisesse situatsiooni, kus ma pean tõdema, et sageli käitun just sellisel moel, mida varem hukka mõistsin ja millele hävitava hinnangu andsin.
Seega on sellised kogemused mulle õpetanud suuremat tolerantsust ning mõistmist, et elu ei ole must-valge ning me ei tea kunagi ette, kuidas me ise kriisisituatsioonis käitume.
Kergem on hukka mõista kui mõista.

Aitäh, et olen elus kogenud erinevaid muresid ja raskusi, mis on andnud mulle hindamatuid kogemusi; aitäh kõigi valatud pisarate eest olukordades, mis on mulle mällu sööbinud ja mulle väga palju õpetanud;
aitäh kõigi nende inimeste eest, keda on mu teele saadetud ja kes on mulle andnud ülimalt väärtuslikke õppetunde;
aitäh olukordade eest, millesse sattudes olen pidanud tegema oma jäistes arusaamades korrektiive ja õppinud mõistmist ning tolerantsust.

Ma võin küll viriseda ja nuriseda, et olen õnnetu ja elan mõttetut elu, aga palun kutsuge mind korrale! See ei ole nii, sest tänu kõigele kogetule olen ma loodetavasti mõistvam, empaatilisem ja sallivam teiste inimeste suhtes.
Kas ma oleksin selline nagu ma olen, kui oleksin elanud muretut üdini õnnelikku elu? Ei tea. Aga ma tean, et olen elust saanud õppetunde, mida mitte üheski koolis ei õpetata. Ja ma ei tea, kas empaatiat ja mõistmist on võimalik õpetada või on need kaasasündinud omadused, aga ma suudan tänu isiklikele kogemustele väga hästi mõista teiste inimeste tundeid, mida nad ühes või teises olukorras olles tunnevad.
Kuidas ma siis ei peaks olema tänulik kõigile neile kogemustele!? Ega õnn ja rõõm ning aina muretu elu ei õpetagi midagi, kõige suuremad õpetajad on ikkagi negatiivsed läbielamised - pead õppima, kuidas toime tulla.
Nii et mida halvemad juhtumised, seda paremad õpetajad.

Jah, ma tean, et on minulgi asju, mille osas ma pole jõudnud järeldusi teha, mida ma pean ühest või teisest olukorrast õppima, kuid mul on arenguruumi. Mõtlemisainet igal juhul.

Kui elus pole midagi juhuslikku ja kõik on ette määratud, siis on ju ka imed võimalikud...? :) Ka uskumatud asjad võivad juhtuda, kui neisse vaid uskuda.... Mõnda õppetundi ei õpi ma vist iial ära... ;)