Viimane ohe

Varsti lähen ära.
Nagu ei tahaks, aga ma püüan sellele mitte mõelda.

Ilm on ilus, vähemalt seegi pluss.
Mul jääb veel Suures Linnas natuke aega, aga mu suur sumadan on nii raske, et vaevalt viitsin ma sellega mööda linna tuiata.

Seega naudin ilusat ilma ja ei mõtle rumalusi. Ütlen endale: STOP!

Arvutisse ei saa nüüd mitu päeva. See häirib. Tahan emotsioone talletada, ju see siis jälle seda tähendab, et pean endale märkmeid tegema, et pärast midagi ülestähendamast ei unustaks.

Kuigi peaks ju rõõmustama, et arvuti jaoks vähem aega jääb, oleks aeg maapeale tulla ja hakata elama normaalset elu, kus suheldakse ikka elavate hingedega, mitte ainult virtuaalsõpradega.

Aga ju see oleneb enda tujust ja meeleolust, kuidas paremini sobib. Mulle sobib paremini virtuaalmaailm, vähemalt hetkel.
Vist lööb välja mu häbelik ja tagasihoidlik loomus (milliseid omadusi keegi mul ei usu olevat!).

Uni on. Magada tahaks. Mitmeid öid vähest und annab tunda. Aga ma ei usu, et seal on võimalik end välja magada. Ilmselt vastupidi - uneaega jääb veel vähemaks...

Aga küllap seegi üle elatakse.
Oehhhh...

Kena nädalavahetust. Pühapäeval tagasi uute uudistega.