Kukupail oli väga hea viide ühele Delfi artiklile.
Lugesin ja mõtlesin. Kummaline, aga aeg oleks nagu seisma jäänud. Vähemalt mõnes küsimuses küll.
Muu elu justkui on edasi läinud, aga puuetega laste ja puuetega laste perede probleemid on ikka samasugused kui paarkümmend aastat tagasi.
Kuidas see ometi võimalik on???!!!
Kas puuetega lapsi pole nii palju nagu vaja, et mingeid kardinaalseid muutusi oleks saanud toimuda??!! Kõlab väga julmalt, aga tundub tõsi olevat.
Kui palju peab olema puuetega lapsi ja puuetega laste peresid, et nende heaks midagi tehtaks, et neid märgataks, et neile vajalikku abi ja rehabilitatsiooniteenuseid osutataks??
Ja seda ilma, et vanemad ise peaks mööda ilma otsima ning paluma, kust mida vajalikku oma lapsele tema tervise heaks võimaldada saaks, rääkimata sellest, et vanemad ise oma olukorras psühholoogilist abi saaksid.
Inimesed, kelle peres ei ole kasvanud puudega last, ei tea, mida see pere jaoks tähendab.
Kas muutused saavad toimuma alles siis, kui mõne otsustaja peresse sünnib puudega laps ja ta peab läbi käima tavapärase kadalipu, millega praegu puuetega laste vanemad kokku puutuvad??!!!
Elu ei pea olema ometi nii julm?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
no aga Taaniski hakkasid sedasorti asjad alles hiljaaegu "tänu" sellele, et parlamenti 2 puudega lapse vanemat sattus.... Kurb, aga nii ta on.
Nii et mul ei olegi nii väga vale arusaam, et enne peab otsustajate endi peresse sündima puudega laps, et midagi muutuma hakkaks ka teiste puuetega laste jaoks. Tõesti kurb.
Post a Comment