Täna on matused.
Neljapäeva hommik algas surmateatega.
Mehe tädimees oli hommikul surnud jalapealt.
Tundis end halvasti ja siis see juhtuski.
Ta oli väga tore inimene. Mees ütles kunagi tema kohta, et on talle lausa isa eest olnud. Tema viis neid vennaga kalale ja võttis igale poole kaasa, rääkis nendega pikad jutud maha.
Kalal armastas käia, see oli tema suur kirg.
Kuldsete kätega oli ta ka, kõike oskas teha ja oma kätega ehitada.
Lastega sobis ta väga hästi, lapsed olid alati tema ümber ja tema rääkis nendega alati huvitavat juttu, lapsed kuulasid ammulisui. Minu lapsed olid alati vaimustuses, kui kuulsid, et onu E. tuleb või et me läheme onu E. juurde - ta oli lemmiksugulane.
Kord juhtusin kuulma, kuidas ta rääkis oma pojapojaga elulistel teemadel, poiss, kes võis olla vahest 15-16-aastane, kuulas, nad arutlesid, ja ma mõtlesin, et see peab olema tugev side, mis neid ühendab ja et selline rääkimine on nende peres väga tavaline ja normaalne.
Ja mäletan, kuidas ma mõtlesin tookord, et minu mees pole kunagi oma lastega niimoodi rääkinud. Tegelikult pole üldse rääkinud.
Ja mul on sellest kahju.
Oli tookord ja on nüüdki.
Ta lihtsalt ei oska rääkida ega arutleda, tema rääkimismeetod on käsu-keelu meetod. See teatavasti ei meeldi kellelegi.
Suri väga tore ja südamlik kuldsete kätega mees.
Mul oli õnn ja au teda tunda.
Aitäh selle eest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Mul on pähe tulnud samasugused mõtted, kui olen oma meest võrrelnud mõne sellise toreda lahtiste kätega inimesega. Tundub, et meil sinuga on tõesti paljuski sarnaste käitumismallidega mehed sattunud. Olen oma mehe pealt näinud, kuidas ta püüab oma vigu parandada. Näiteks oma lapsega ta eriti ei suhelnud, ei osanud ilmselt. Nüüd venna lastega, kes veel väikesed, tegeleb. Mõnikord teeb see mind pahaseks, et nendele ostad kinke ja tunned huvi, kuidas nad arenevad. Kus sa siis olid, kui oma laps väike oli? Tegelikult saan aru, et ta omamoodi heastab seda tegemata jätmist. Aga mõni mees on ilma pingutamata hea ja normaalne. Kurb, et mulle selline ei sattunud.
Jah, eks minagi olin alguses hämmastunud, et minu mees ei olegi selline nagu minu isa, kes oli alati väga viisakas, ütles alati lastelegi nt. kääre vm ulatades "palun" ja vastu võttes "tänan", see oli nii elementaarne, minu jaoks oli imelik, et minu mees seda kunagi ei teinud, minu isal oli alati minu õpiasjade jaoks aega, tema oli alati see, kes teritas mu pliiatsid, temalt õppisin viisakust ja käitumist, ta oli ise elav eeskuju, oma lapsepõlvest mäletangi vaid isa, ema ei mäleta ma praktiliselt üldse. Kahjuks on päris palju olnud neid aegu, kus olen väga valusalt tundnud, et ma pole osanud oma lastele õiget isa valida, ja ma olen seetõttu palju valusaid pisaraid valanud. Lastelt endilt pole ma julgenud küsida, millised on nende varase lapsepõlve mälestused, vist kardan kuulda, et nad on kaasa saanud halbu emotsioone.... Siis süüdistaksin ennast, et ma lahku ei läinud, kui olukorrad väga teravaks olid läinud.
Valikud on meie endi teha. Ka abikaasa valikud.
Post a Comment