Ma ei taha

Ma ei taha.
Ma ei taha mitte kuhugi minna.
Varasemaga võrreldes on seekord loodetavasti õhkkond vähemalt normaalsem, toona oli väga pingeline seis ja asjad kippusid vahel hirmus dramaatiliseks minema. Aga siis oli mul vähemalt võimalus kohe kiiret abi saada, kui kivi otsas istusin ja nutsin ja tahtsin vaid maailma turvalisimasse paika.
Ja toona oli vähemalt hommikuti midagi oodata.
Ehkki ma mäletan, et ma ei tahtnud ka tookord minna, siis muidugi hoopis teistel põhjustel, oi, kuidas ei tahtnud!!!
Aga siis olid paljud asjad teistmoodi.

Sedapuhku tunnen, et ei taha ka minna. Mitte kuidagi ei taha. Kuid pääsu pole.
Püüan ennast lohutada, et tegelikult tuleb see kasuks. Mul pole siis eriti palju võimalust mõelda asjadele, millele ei peaks mõtlema. Ma kavatsen kaasa võtta suuremal hulgal raamatuid ja kavatsen sukelduda mediteerimisse, kavatsen teha tööd oma mõttemaailmaga - ooh, kui head plaanid! Peaaegu jään ise ka uskuma, et selle kõigega hakkama saan. :))))

Aga seal on imetoredad inimesed, ja kui mu ilusad kavatsused lendavadki vastu taevast, pole mul sellestki kahju, sest need suurepärased inimesed ise on kõige suurem kingitus üksildasele hingele.

Ennast tundes tean, et kõige suuremat puudust hakkan tundma kirjutamisest, aga palun väga - paberit ja pastakaid on palju kulub, selle taha asi pidama ei jää. Ma pean oma emotsioonid saama välja öelda, muidu tunnen end väga halvasti ja need jäävad mind piinama. Ja pole vahet, kas on tegu positiivsete või negatiivsete emotsioonidega, ühtviisi läbematult tahavad nad minu seest välja pääseda! Sealsetes tingimustes on loomulikult valdavalt positiivsed emotsioonid. Toona oli teatud põhjustel muidugi negatiivseid ka, aga see oli ka arusaadav.

Millegipärast ma ei taha uskuda, et viitsin mobiilitsi blogi hakata kirjutama.... :))) Õnneks on arhailisemaid tingimusi endiselt võimalik ekspluateerida... :)