Emast

P-ga räägime kõige muu kõrval tema emast. See on tema jaoks valus teema, ma tunnen seda alati, kui tema suurimaks mureks on, et ema ei kuula teda, emaga ta ei saa rääkida, ema mõnitab, halvustab, ema ei huvita tema tegemised.
Ma imetlen P-d, kes ometi sellest hoolimata visa järjekindlusega püüab ema tähelepanu ja heakskiitu, et ema ometi saaks aru, et tal on tubli ja hakkaja tütar, kelle üle võiks uhke olla, selle asemel et teda maatasa teha.
Kui ta räägib mulle oma muredest, lõpeb see alati sellega, et ta küsib: "No saad ju aru, et ma tahaksin emaga seda kõike jagada, aga ma ei saa?!" Ma saan sellest aru. Aga ma arvan, et suurem osa noori inimesi oleks ammuilma sellisele emale käega löönud ja ta sinnapaika jätnud, aga mitte P.
Tema jaoks on ema püha, sest ta on ju ikkagi tema ema, kes on ta sünnitanud.
Me arutasime võimalikke variante, mis võivad olla põhjuseks, miks ema teda omaks pole võtnud ja temasse niimoodi suhtub. P. sõnul olevat ta olnud n.-ö. lepituslaps, sest tehti leppimise märgiks. Paraku läksid vanemad ikkagi lahku ja ehk on seegi üks põhjusi last vihata, et ta jäi emale kaela peale ja üksi kasvatada. Ka olevat ta isa moodi, jälle põhjus rahulolematuseks.

Päris kole on mõelda, et üks ema on sellise pimeduse ja vihkamisega löödud, et ei näe, milline suurepärane, ilus, tark ja tubli tütar tal on, kellest on tal palju abi praegugi, rääkimata vanadusepõlves.

Aga me mõlemad jõudsime järeldusele, et tegelikult valivad lapsed endale vanemad ise. Ja küllap oli P-l vaja just sellist ema, kes temasse niimoodi suhtuks, sest vastasel juhul poleks ta ehk jõudnud üldse nii kaugele kui ta praegu on.
P. on sellest väga palju õppinud, tema on väga palju arenenud ja mõelnud palju sellel teemal ning tema jaoks ema ka selles mõttes eeskujuks, milline ema ta oma lastele mingil juhul olla ei taha. P. on igatahes elu õppetunde võtnud väga tõsiselt, ema kohta seda kahjuks öelda ei saa.
Aga meil on P-ga plaan, kuidas me lahendame vähemalt mõningaid mureküsimusi. Selle plaani kohaselt saab ema kuulda võõrastelt inimestelt, milline suurepärane inimene on tema tütar, millised anded temas peituvad ja milleks ta suuteline on.
Mina igatahes ootan suure huviga P. luulekogu, ma olen tema luuletusi lugeda saanud, need on suurepärased! Ja nüüd sai ta sisse Sibeliuse Muusikaakadeemiasse - no see peab ju olema superandekas inimene!!! Aga tema ema ei näe seda.... Uskumatu!

Kui ma oma emast räägin, siis paraku meil ei ole ka erilist klappi. Ja ma ei ole vist nii hea inimene nagu P.
Mind ärritab alati inimeste tigedus ja õelus (hm, psühholoogias öeldakse küll, et tegelikult vihkame teistes neidsamu omadusi, mis meil endil on!!! - olen ise tige ja õel???) ja ma ei suuda taluda, kui ta kõigi, ka oma lähedaste sugulaste kohta väljendub halvustavalt või mahategevalt. Seda on paha kuulata. Ma ei saa aru, kuidas inimesesse nii palju sappi mahub? Miks tundub talle kõik halb ja kole ja kritiseerimisväärne??? Ise peab ennast kristlaseks. Kui ma küsin, et kas kristlased saavad nii õelad olla, siis ütleb, et ta käibki kirikus patte lunastamas. Nojah, kah õige. Kui pattu ei tee ja kurjust ei külva, siis poleks ju kirikusse asja?!???

Eile lugesin ühest blogist ka arvamusi ema kohta, need olid emadepäeva puhuks kirjutatud. Üks läks ka eriti südamesse (paraku jään praegu kahjuks vastuse võlgu, kellele viidata), kus oli ka toodud ema just selles võtmes eeskujuks, et temaga mitte sarnaneda.
Niisiis tuleb tõdeda, et kuigi emade missioon ja ülesanne oleks siiski eeskujuks olla positiivse poole pealt, et tema järgi kord oma tulevases peres suhteid luua ja peresiset kliimat kujundada, siis vahel juhtub ka nii, et ema suurim teene on näidata, milline ema kohe kindlasti ei taha oma lastele olla.