Friday, October 26, 2007

Torssis tigedik tahab tegelikult väga vähe...

Siin ma nüüd istun ja ootan. Varsti tegelen tööasjadega.

Seni teen seda, mis mulle südamelähedane - kirjutan.

Ma olen viimastel päevadel ikka väga kannatamatu ja närviline olnud ja üldse mitte arusaaja ja rahulik. Muidugi on igasuguseid asju kuhjunud, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et võtmeks on hoopis läheduse ja helluse puudus.

Eluhetked kirjutas just hoolitsusest ja hoidmisest (ma kahjuks ei saa viidata temale ilma tema nõusolekuta) ja ma tunnen, et sellest on mul kohutavalt puudus.

Füüsiline lähedus on minu jaoks väga oluline, aga kaisus olemist ja kallistamist pole üldse. See tähendab, oleks ikka, kui ma tahaksin, aga .... Ma ei kommenteeri seda siin ja praegu.

Ja kogu olemus hakkab protestima sellise ebaloomuliku oleku vastu.
Gunnar Aarma õpetuse kohaselt tuleks kallistada vähemalt üks kord tunnis! Mõelda vaid, millest ma siis ilma olen!
Ja kuidas see mõjub! Väga halvasti, ütlen ma!

Ma võin eksisteerida neutraalselt koos, aga kui kõige normaalsemad lähdusvajadused on rahuldamata, siis hakkab see ikkagi märku andma. Keha ja vaim tunnevad, et midagi väga olulist on puudu. Lõppude lõpuks on inimene sotsiaalne olend ja vajab teist inimest.

Ja ma tahan ise jagada hellust ja õrnust, sellest on ka puudus! Ja see teeb mind ka pahuraks.

Ja ma olengi üks pahur ja torssis tigedik, kes millegagi rahul ei ole. Ainuüksi sellepärast, et puudub oluline lüli, mis on vajalik rahuloluks ja õnneks.

Ooooh, ja kuidas ma ei taha selline tigepuss ja rahulolematu olla!

Ei, ma tahan õnnest särada ja kogu maailma armastada! Tahan olla rõõmus ja rahulolev. Tahan kallistada mulle kallist inimest ja tunda rõõmu temale rõõmu valmistamisest. Tahan olla hoitud ja armastatud.

Tahan ju tegelikult nii vähe...

4 comments:

joodikupoeg said...

Kallistamine on elu alus ja õnne üks olulisemaid komponente:)
Me ei saanud ka kohe kuidagi teisiti - ei hommikul, ei lõuna ajal, rääkimata õhtust.....
Kalli:)

valgeseelik said...

Jah, täiesti nõus! :) See on ju NII HEA!!! Kalli:)

Anonymous said...

Mul sama lugu. Ei suuda kallistamiseta elada. Väga tahaks oma helluse kellegi "peale" välja valada. Olen aru saanud, et see lausa pärsib mu igapäevaseid tegevusi, kui ei saa kallistada.
Aga mõne jaoks pole see üldse oluline kahjuks.

valgeseelik said...

Seda Sa ütlesid küll hästi - tahaks oma helluse kellegi peale "välja valada"! Täpselt sama tunne! :) Ja kuna ma ise tunnen end ka helluse puudumise tõttu kehvasti, siis võib öelda küll, et see häirib lausa igapäevast elu.

See on tõesti kummaline, et on inimesi, kelle jaoks pole kallistamine ja lähedusevajadus üldse olulised, et ei taha hellitada ega ise hellitatud saada... mis parata, inimesi on igasuguseid...

Sellest järeldus:
sellise olulise nüansi, kui kallistuslembene inimene on, peaks enne kooselamist selgeks tegema, siis ei tule sel teemal pärast arusaamatusi... :)